Tegelikult on sellest kui ma neid filme vaatasin juba tükk aega möödas, isegi aastanumber on vahetunud, aga ma märgin ära ikka. Noh rohkem enda jaoks.

Köik sai alguse sellest, kui Merli selle postituse kommentaaridesse oma valiku köige coolimast filmitantsust pani. Omavahelise vestluse käigus väitis ta, et tegemist on hullult hea filmiga ja noh kuna Merka üldiselt väga puusse pole pannud, siis proovisin ära. St vaatasin :)

(500) Days of Summer (imdb, wiki) – ausalt, oligi hullult hea. Põhimõtteliselt on tavalise “boy meets girl, boy and girl fall in love, boy leaves girl“, ainult et selles filmis ei jätnud poiss tüdrukut maha – tüdruk jättis poisi maha ja see poiss on kergelt öeldes sellest väga löödud. Poiss on Tom ja tüdruk on Summer. Taibukamad ehk said aru, et filmi pealkirja on tüdruku nimi osavalt sisse pöimitud. Arvestades Eestis levivat filmipeakirjad oivalist tölkimishuumorit, siis oleks vöinud ju selle pealkirja tölkida näiteks “500 päeva suvearmasust” vöi “500 suvepäeva” vms – oleks väga bueno olnud. Eniveis, tüdruk jätab poisi maha, poiss on löödud ja asub meenutama oma 500-päeva koos tüdrukuga. Asja teeb veel huvitavamaks see, et ta ei meenuta seda järjekorras a’la päev 1, päev 15,  päev 134 jnejne, vaid ta meenutab kord päeva 1, siis päeva 398 ja siis taas 32 – sönaga öeldes segamini ja see hoiab vaataja ärkvel, sest pidevalt on vaja meeles pidada, kas nad on juba koos vöi lahus, mis täpselt juhtunud on, kes kellele mida öelnud jms. Huvitav ja hea. Vaadake!

Novembri löpus käisin Soomes ja nagu pea iga eestlane teab, siis see laevasöit on üks paganama igav tegevus. Isegi vahepealne rootsi lauas ägisemiseni söömine ei teinus laevasöitu huvitavamaks, hoopis piinarikkamaks tegi, sest inimene on rumal ja ei öpi mittekunagi. Ei öpi nimelt seda, et liiga palju söömise tagajärg on valutav köht ja pahaolla tunne. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin hoopis kirjutada filmist, mida ma laevasöidu ajal vaadata püüdsin.

The Brave One (imdb, wiki) oli küll üks suur önnetuse hunnik. Einoh ta ei olnud halb film ja Jodie Foster oli ka hea, aga filmi sisu oli täiesti ajuvaba. Mismöttes tehakse film naisest, kelle mees saab ühe pargipeksu (vot, kus tegin söna praegu – tegelikult tungisid pätid rahulikult jalutavale noorpaarile lihtsalt kallale) käigus surma ja naine kukub mingi veidra psüühilise häire (selle häire panin talle praegu ise külge) töttu inimesi lihtsalt maha kömmutama. Ajuvaba ju. Heaküll, need kelle ta ära tappis polnud just teab mis eeskujuks seatavad kodanikud, kuid siiski – hallooooo! Filmi löpp on veel selline, et see teeb kogu asja veel ajuvabamaks. Hea, et ma seda filmi kinos ei vaadanud, sest rahast oleks kahju olnud – laeval veedetud ajast pole kahju, sest see viis mind Soome ja Soomes oli tore. St kui teil ikka mittemidagi teha pole, siis vaadake, aga ma üldiselt ei soovitaks, kindlasti on olemas möni parem film mida selle asemel vaadata.