Kuna lumi on nagu muinasjutus ja jooksmine lumega pole maailma mugavaim tegevus, siis lasin end haarata üleüldisest suusahullusest ja läksin ka. Suusatama noh!

Ma ei saa öelda, et see oleks mulle meeldinud, sest üsna raske oli. Jalgu külastasid krambid, kätega ei jaksand ja tehnika oli NULL. See viimane mind ennast häiribki, sest ilmselgelt on rahuliku ning libiseva sammuga söit palju vähemkurnavam kui see, mida mina teen – ma nimelt rapsin kuidagi tühja ja see on lihtsalt tobe. Ma siiralt-siiralt-siiralt loodan, et harjutades tuleb ka mingisugunegi tehnika, aga kahju, et see algus NII raske peab olema. Olen ma ikka öigesti aru saanud, et pärast mönda korda läheb kergemaks? Öelge, et läheb, sest muidu ma annan (taas) alla :)

Punnisin seal Keila metsade vahel ära seitsmese ja kolmese ringi – arvan, et esimeseks korraks on enam kui küll.

Ma ei saagi tegelikult aru sellest suusahullusest, mis köiki tabanud on. Vöi noh, need kes on igal aastal püüdnud natukenegi suusatada, neil on loomulikult nauding, aga kuidas naudivad suusatamist need, kes viimasti suustasid ca 10 aastat tagasi ja nüüd kui olukord on soodne, siis on taas suuskadel. Mis paganama mönu see on kui pead vaid kannatama ja krampe taluma. Käsitlematu.

-14 kraadi, mis täna väljas oli polnud suusatamiseks üldse paha. Eks aitas ka päike, mis oli üle pika aja saanud öiguse ennast näidata. Siiani olid ju ainult pilved ja lumesadu.

Kogu tänase metsa all suuskadega kulgemise (suusatamiseks ei saa seda küll nimetada) juures oli hästi tore see, et metsa all on ikka maruilus ja noh värskes öhus viibimine on igaljuhul ägä. Hea, et mul fotokas kaasas oli, siis oli vähemalt vahepeal pöhjust seisma jääda :)

Aga ma ei anna alla, ma proovin veel. Äkki muutub olukord talutavamaks.

Ah-jaa need Keila suusarajad on pragu küll ideaalses seisus, minge ja proovige. Rajaprofiil on ka selline rahvasportlasele sobiv. Rajakaardid (võetud siit):