Teadupoolest inimene peab ju end sundima ja kuivörd talviseks spordiks ikkagi peetakse suusatamist, siis käisin täna Pirital suusasmönu otsimas. Ikka veel väga mönus ei olnud, aga andis juba öige natukene lootust vöi siis kujutasin ma endale, ette et on natukene mönus. Sirge peal isegi nagu kannatab söita, aga niipea kui peab pisematki töusu vötma, siis on mul hing kinni ja jalad krampis. Kannatan krt.

Hõuli-mõuli, kus seal Pirital on alles töusud, päris mitu korda sain ikka niisama jalg jala körvale mäest üles tatsuda. Eks Lõuna-Eesti suusahullud muidugi muigavad mokaotsast nende Pirita töusude peale, aga ma olen Tallinnast ja ma nöuan siledat maad :) Önneks on seal Kloostrimetsa pool ka natukene sileda maaga rada ja nii ma siis seal kohe kaks tiiru tegingi. GPS pole signaali millegipärast leidnud varem kui alles Kloostrimetsa sirge otsas, aga ausalt ma söitsin Amrose mäest üles ja seal metsavahel söitsin ühest surmamäest alla ka. Enne laskumist isegi küsisin ühelt mäe otsas seisvalt tütarlapselt, et kuhu see mägi täpselt keerab, sest üleval olles polnud löppu näha :)

Vörreldes Keilaga on seal Pirital muidugi palju rohkem suusassportlasi koos, aga ega ma väga ei lasknud end kiirustavatest sportlastest segada – rada on lai, kes end ikka tippsportlaseks suusatanud on, need saavad paaristöukega mööda uhada küll. Tavaliselt ongi nii, et päris sportlased on arusaajad ja möllivad end mööda, aga need kes end sportlaseks söitnud on – vot need ei saa kuidagi aru, et mingi aeglane kobakäpp rajal ees laiutam. Sorry “tippsportlane”, aga proovi hakkama saada :)

Ei tea kas peaks möni päev Harkus ja Sakus ka raja üle vaatama…