Mötlesin, et kirjutan pikalt ja värvikalt sellest, kuidas ma täna hommikul vene rahvusest kodanikega maja juures parkimiskohtade pärast vöitlesin, aga teate see ei vääri küünlad. Kogu point lühidalt on selles, et seltsimehed ja prouad on kauaaegsed elanikud ning neil on nii tugev ühisrinne moodustunud, et minusugused üürnikud ei peaks üldse siin hüppama ja vöimalusel oma masina eiteakuhu panema – peaasi, et see eiteakus ei oleks oma maja ees, sest see on ju ainult “elanikele”. Ei tea, kes vöi mis ma siis olen? :) Ma igaljuhul loobusin nendega argumenteerimast, sest härra plekklabidaga tahtis mu autot vigastada. Tühja kah, autosöit ongi selgelt ülehinnatud :) Parkisin auto taas nädalaks kodunt eemale, eks laupäeva hommikul peab masinale järele minema. Ainuke küsimus on see, et kuidas ma niimoodi nädala sees suuskama saan minna? Mul oli kaval plaan minna Sakku suusatama…

Suusatamise osas pole ma veel päriselt ikka alla andnud, kuigi pean tunnistama, et igakord suusatama hakates, tahaks ma pärast 15-minutilist rassimist suusad ning kepid metsa visata ja lihtsalt minema joosta. Ma taipasin täna vist isegi löpuks, et miks mul jalad nii kiirelt krampi tömbavad ning miks see kramp siis sealt jalgadest mittekuhugi ei kao – ma nimelt söidan peamiselt jalgade jöuda, kätetöö on ülinörk, nii saavadki jalad topeltkoormuse ja krambid on kiired tulema. Mulle endale vähemalt tundub see teooria hirmus loogiline. Peab vist käteköverdusi vihtuma hakkama :)