Eelmisel nädalal, kui mul see silmätauti oli, siis mötlesin, et olen jube kaval ja lähen pärast pikka tööpäev kinno, sest kodus rüperaali passida oleks ju sama, mis tööl arvutit vahtida. Ega ma muidugi kohe sellele möelnud, et kinos peab ka ekraani jälgima. Önneks on kino ekraan hoopis midagi muud arvutiekraan ja noh saab ka ühe silmaga hakkama :)

Kinoks valisin Artise kino, see väärtkinokunsti kino vöi kuidas nad seda nimetavadki. Ma ei oska öelda, kas ta oli rohkem väärt vöi mitte,  sest kino oli nagu kino ikka.

Filmiks pakuti Looking for Eric (imdb, wiki), ehk Ericut otsimas vöi ma ei teagi täpselt kuidas see eesti keelde tölgitud oli. Peamine, mille st täpsemalt kelle pärast ma seda filmi  vaatama läksin oli muidugi Eric Cantona, kes põhimõtteliselt on täielik legend. Ma olen küll pisut noor tema hiigelaegade mäletamise jaoks, aga legendid, mida isegi mina noore ja spordivöörana suutsin oma väikses hallolluses ära registreerida, on piisavad, et minna teda kinno vaatama. Näitlemisoskus oli nagu jalgpalluril, aga see prantsuse aktsendiga inglisee keel on äge :) Mälestusväärseim muidugi on see kung fu vöte, mida ta ühele önnetule Crystal Palace fännile päris lähedalt tutvustas. Cantona on ManU’s igaljuhul legend. Mina kui jalgpallihuviline pidin poolkohustuslikus korras selle filmi ära vaatama.

Täitsa tore film oli. Nalja sai ja pönev oli, nagu üks korralik inglise film ikka. Ega seal midgai meeldejäävat nagu polnudki – oli lihtsalt tore meelelahutus.

Päris hästi näitab seal inglise vutifännide olemust. Sellised suure köhuga paksud mehed, kelle jaoks jääb elu seisma kui algamas on nende lemmikklubi mäng. Meie jaoks midagi täiesti vöörast, seal aga pölvest-pölve edasi antav traditsioon. Kogu vutifänluse mötte vötab kokku üks filmis lendu lastud lause: God once said: “Leave your wi… you can change your wife, change your politics, change your religion. But never, never can you change your favourite football team!” (emale – sa võid vahetada oma naist, muuta poliitilisi vaateid, muuta oma usku. Kuid sa ei saa kunagi välja vahetada oma lemmik jalgpallivöistkonda).

Tulles nüüd aga selle postituse pealkirja juurde “You must trust your team-mates, always” (jälle emale – oma võistkonnakaaslasi tuleb usaldada – alati). Filmi point on põhimõtteliselt selles, et üks jalgpallifännist keskealine postiljon Eric, kes oma eluga on puntrasse jooksnud, kukub üks hetk oma toas kanepit tömbama ja oma iidol Cantonaga juttu puhuma. Cantona oli esialgu muidugi elusuurune poster tema toaseinal. Kanep tegi oma töö ja mehest postril sai ühtäkki mees tema voodiserval ning see mees hakkab toda äput öpetama. Kuivörd aga äpu-Eric oli vutifänn ja teadis vist köiki jalgpallur-Ericu väravaid peast (ka eeltööd, mida väravale tehtud oli), siis püüdiski väike-Eric suurelt-Ericult välja pressida seda, mis oli Ericu köige mälestusväärsem hetk vutiväljakul. Pakkus köikvöimalikke väravaid, kui Eric ütles, et ei –  hoopis sööt oli, see mis on parim mälestus vutiväljakult (kuskil kuuendal minutil on selles videos seda söötu ja väravat ka näha). Muidugi oli filmis ka kohustuslikud teemad nagu kadunud armastus, mis saab önneliku löpu ning lollkurijategija, kes lihtsalt vutifännide poolt üleüldiseks naerualuseks tehakse.

Ma jöudsin nüüd selle sööduteema juurde. Olles ise mänginud vutti ja ka saalihokit, ehk vöistkonnaala, siis tunnistan, et mulle meeldib hea söödu andmine vaat, et rohkemgi kui värava löömine. Värava löömine on ka tore, aga eriti hea tunne on kui saad anda ideaalse söödu, mille tulemusena su kaaslane peab vastavalt, kas jala vöi kaika lihtsalt palli vastu panema ning vörk sahiseb. See on NII HEA tunne. Saalihokis on muidugi eriti äge see, et ka väravalööjad pannakse statistikasse kirja, vutis ei mäleta sööduandjat keegi (välja arvatud, kui seda söötu ei satu andma Beckham).

Ah-jaa, kes soovib vöib isegi juutjuubis filmi ära vaadata – Looking for Eric (FULL)