Kepikõnni kepid on mul oluliselt uuemad kui suusakepid ja sellest tulenevalt on nad ka kordades paremad. Patt oleks lasta neil niisama toanurgas seista, st panin täna kepid välkuma. Uitasin mööda Kopli tänavaid, Stroomi rannaala, Stroomi-Haabersti rannapromenaadi, Paldiski maanteed jnejne – oli tore. Ilm oli hea, ainult et mu riietus polnud sellele vastav – püksid olid liiga tuult läbi laskvad ja selg ei saanud õieti märjakski. Mulle ei meeldi trenni (nimetame seda kepikõndi ikka trenniks, eksju) kui selgagi märjaks ei saa, siis jääb selline tühikargaja tunne. Mu mäletamist mööda oli kepikönd ennevanasti ägedam kui ta seda praegu oli, aga vöimalik, et ma tegin lihtsalt täna midagi valesti vöi siis on köiges süüdi see paganama valge jama, mis maas on. …vöi siis ma ei tea. Veider muidugi tömmelda ka 1:40 ja keskmist pulssi vaadates tödeda, et see oli 114. Nats igav. Ma polnud väga väsinudki kui koju jöudsin, pigem tüdind.

Aga kogu selle möttetöö (mida muud seal keppides ikka teha on) tulemusena jöudsin ma ikka täiesti kindlale järeldusele, et mul on sellest talvest räige kopp ees – lumest ja külmast ja eriti lumest. Palun-palun-palun kevadet.

Ma tahan rattaga söita!