See pole päris normaalne, aga ma töusin tsipa enne kella kuute, et vaadata meeste iluuisutamise üksiksöidu vabakava. Löpp oli haarav. Önneks muidugi pole ma nii ebanormaalne, et oleks ärganud kell kolm, et vaadata köiki vabakavasid – piirdusin esikuuikuga. Mulle piisas.

Esinemisjärjekorras.

Evan Lysacek – mees tuli, tegi korraliku – vigadeta – kava ja see oligi tema trump. Hüpped ei ole tal teab, mis körged ja lennukad, aga mees teab, mis mees teeb ja seda mida tegi, tegi absoluutselt veatult. Ei ühtki eksimust, isegi mitte eksimuse alget.

Nobunari Oda – poiss uisutas igati eeskujulikult, aga keset kava läks tal pael katki ja selle eest saadud kolm miinuspunkti ei jätnud talle mingitki vöimalust medaliks. Muidu uisutas ilusti. Veider muidugi, et sa tuled olümpiale ja sul lähevad uisupaelad katki – jah, katki, mitte lahti. Need paelad, mis kulumise töttu katki lähevad peavad ikka üsna päevinäinud juba olema. Ei saa siis uusi paelu panna vöi? Önnepaelad? Aga töttöelda oli mul sellest poisist jube kahju, tal endal oli ka endast jube kahju.

Stéphane Lambiel – mulle see poiss meeldis, sümpaatne kuidagi. Tal puudub see tähesära, mida ameeriklased ja Pljuštšenko niiväga taga ajavad. Tal oli kava umbes nagu Lysacekil, selline turvakava, aga paraku suutis ta esimesel hüppel käe maha panna ja see sai üsnagi määravaks. Kahju, paganama kahju. Kui keegi viitsib, siis otsige ta kava juutjuubist üles – viimane piruett on muljetavaldav.

Daisuke Takahashi – mulle oleks paaalju rohkem meeldinud, kui kulla oleks vöitnud see mees, mitte too ameeriklane, sest ta tundub sümpaatsem, üleüldse on jaapani sportlased üldjuhul sümpaatsed, sest neile pole ülbust sisse kodeeritud. Jaapanis on need asjad teistmoodi. Kahju, et ta juba esimesel hüppel kukkus, öudselt kahju, sest kogu ülejäänud kava tuli välja ideaalselt ja kul doleks olnud vähemalt arutlusel.

Johnny Weir – meesuisutaja, kes ei karda välja näidata oma naiselikku poolt nagu ütles Sääritsa Anu. Üldiselt mulle see mees väga ei meeldi ja ma vist pesin nöusid kui ta oma vabakava esitas, aga kuna erilist Anu kilkamist telekast kosta polnud, siis küllap tegi puhta kava. Jah, nii ütleb ka NY Times Live Blog.

Jevgeni Pljuštšenko – ma ei taha isegi ette kujutada, kui närvis see mees oli ja seda oli ka ta näost näha. Paraku oli seda ka uisutamisest näha, eriti hüpetes. Just hüpped on ta trump, just hüppeid tahab ta ise rohkem kavasse, just hüpped on need, mida tema arvates peaksid ka teised rohkem tegema – aga just ebakindlus hüpetel sai talle nüüd saatuslikuks. Noh tegelikult mitte ainult hüpete ebakindlus, vaid ka teatraalsuse puudumine, aga samas mida ma iluuisutamisest ikka niiväga tean :) Vaatasin praegu seda detailset punktiarvestust, aga see on nii keeruline, et ei viitsinudki väga süveneda. Nagu taibukas lugeja juba ehk adunud on, siis ma olin Ženja poolt, aga ega siis alati saagi lemmikud vöita. Kusjuures kui Kiksi höbe oli vöit, siis Pljuštšenko höbe oli kaotus. Mis seal ikka, sport on sport.

Ah-jaa Anust, kes teadupoolest on Pljuštšenko andunud fänn, oli mul küll kahju ülekande löpus. Kaaskommentaator Margus Hernits julges veel öelda, et tema Pljuštšenko fänn ei ole – see oli Anule nagu soola viskamine lahtisele haavale. Anu löpetas kiirelt ülekande ära…

Täna tuleb kuld!