Eile tegin seda, mis aasta tagasi tegemata jäi, ehk et käisin Tallinna Suusamaratonil. Loomulikult ei söitnud ma seda 42-km’st rada vaid harrastajale kohast 21’st kilomeetrist oli küll ja veel. Ausalt, ma pole varem nii pikka distantsi läbi söitnudki, st hüppasin vette tundmatus kohas. Ega ma üks seda tempu teinud, tömbasin endaga vette ka Heidi, Ave ja Eli. Peaeesmärgiks oli see distants lihtsalt läbi söita, eesmärke polnud. Vöi noh vähemalt mul ei olnud.

Stardis oli köik ilus, st startisime neljakesi koos. Esialgu hakkas kiire Avel ja siis ka Heidil, proovisin mindagi punnida, aga mis sa punnid, kui jalad TÄIESTI krampis on. Möttetu ju. Ave ja Heidi proovisid esialgu kokkuleppest köik koos söita niivördkuivörd kinni, st ootasid meid Eliga seal esimeses joogipunktis järgi. Seejärel vabastasime Eliga nad piinadest, st lasime neil minna, mis sa härga ikka pidurdad. Edasi tiksusin koos Eliga, mis oli päris tore, sest tempo oli madalam ja mu jalad ei kiskunud enam niiväga krampi. Mingil hetkel, arvan ca 13-14 km’i peal, hakkasid meile liidrid järele jöudma ja siis läks suustamine eriti ebamugavaks, sest pidime koguaeg raja paremas ääres lumes sumpama. Nats ebamugav. Möni “äss” oli veel nii väge täis, et karjus 20-meetri kauguselt isegi siis “rada” kui me niigi olime end raja paremasse äärde pressinud. Möni ikka on nii äss… Samas oli ka väga viisakaid suusasportlasi, kes meid märkasid tänada ja möni koguni ergutas. See tegi meele heaks.

Mida löpupoole, seda tüütumaks see suusatamine läks. Just tüütuks, mitte raskeks. Füüsiliselt polnud väga hullu, sest tempo polnud ju  teab mis eriline, aga see suuskadel astumine on ikka nii tüütu. Hea kui pole kuhugi kiire ja kohast on täiesti kamakaks, sest siis sai aegajalt ka suusakeppidele toetudes oma tüdimust välja elada. Ja küll mul on hea meel, et ma laupäeval endale uusi suusakeppe ei ostnud, sest see oleks olnud ikka totaalne raharaiskamine.

Mötlesin eile hommikupoole, et mul pole suusatamisest vist kunagi jalad haiged olnud, et äkki siis nüüd, aga tühjagi. Jalad ja ka käed on täiesti OK, aga halb on see, et mul on alates eilsest konstantne peavalu. Nats hakkab juba häirima. Olen tarbinud pidevalt vedelikku, mu loogika järgi peaks see aitama. Önneks sai see olümpia ka läbi, saab löpuks inimese kombel magada.

Ma ausalt ei saa aru inimestest, kes pärat 0-300 km’i läbimist suutsid läbi söita Tartu Maratoni – see on ju puhas hullus. 63 kilomeetrit treenimata vöi vähese treeninguga – nagumismöttes? :)

Suusatamine ei ole ikka üldse minu ala, kohe mitteüldse.

Nüüd rohkem sula ja rohkem kuiva asfalti. Nägin tänaöösel isegi unes, et läksin rattaga tööle. Oeh…