Pärast mägedes käiku pole ma teab, mis suur hematogeni söber, aga täna olin selleks sunnitud, sest just hematogeen on see kust saab kiirelt süsivesikuid manustada ja just neis süsivesikuid mul vaja oligi. Nimelt oli mul veel täba hommikupoole aegajalt vaikne tuikav peavalu, nats hakkas juba tüütuks muutuma. Eeldatavasti oli see mul tollest pühapäevasest maratonist vöi noh nii väitis Siiri ja ega mul pole pöhjust ju Siiri jutus kahelda. Siiri käskis vedelikku tarbida ning süsivesikuid manustada. Kuivörd ma olen kaks päeva joonud (vett muidugi) ja enam nagu väga ei viitsi, siis vötsin selle süsivesikute poole ette. Niisama šokolaadi vöi kommi sisse ahmida tundus tobe ja kuulu järgi on hematogen kasulikum ka. Vötsin siis apteegist ühe batooni. Kuna enam pea ei tuika niisama tühja, siis äkki oli isegi abi.

Peab mainima, et ega ma seda väga hea meelega ei teinud, aga ilu (loe: tervis) nöuab ohvreid. Nimelt pärast möned korrad mägedes käimist ei ole ma enam teab mis suur hematogeeni söber, sest mägedes oli üsna tavaline vestlus midagi sellist:
“Kas me täna magustoitu ka teeme?”
“Mis need variandid on? Kisell vöi veel midagi?”
“Kiselli ei viitsi teha”
“Teeme siis ühe hematogeeni vöi”
“Teeme jah!”

Ja niimoodi korduvalt. Löpuks viskas kopa ette küll. Nüüd ma pigem hoidun sellest hematogenist. Näiteks ei söö ma eriti heameelega ka suitsukanaga merevaiku, sest seda sai liiga palju. Möne asjaga lihtsalt läheb nii.