Küll see trenni tegemine on mönus, kui ei ole segamas libedaid laudasid, mida tuntakse ka nime all suusad, ning iidseid keppisid, millega peaks endale justnagu hoogu lükkama. Tänane üks tund ja kakskümmend kuus minutit sörki Kopli, Stroomi, Pelgulinna ja Kalamaja tänavatel oli puhas nauding, oleks ehk edasigi tiksunud, aga ega hea asjaga kohe üle pingutada ei saa.

Hakkasin ükspäev mötlema, et kuskil 4-5-6 klassis oli mul isegi variant minna Hiiu Pöhikooli suusaklassi, et siis suusatamisega tösisemalt tegeleda (tegelikult ilmselt laskesuusatamisega, sest minu sünniaasta tüdrukud olid hiljem köik laskesuusatajad), aga ma ei teagi miks jäi see plaan katki. Mingil hetkel ilmselt aga käis klikk ära ja suusatamine ei olnud enam mönus. Süüdistan siinkohal ka lumeta talvesid, mis panid tegema köike muud kui suusatamist.

Samas jällegi oli vahepeal pikk periood, kus jooksutrenn ei olnud mu jaoks üldse möeldav. Käisin küll vutitrennis, aga lihtne jooksutrenn tundus väga vastuvöetamatu.

Nüüd aga naudin jooksmist täiega. Pärast pikka pausi on möned esimesed korrad tsipa raske, aga see mönus tunne tuleb üsna kiirelt tagasi. Naudingi just mönusat tiksumist, igasugused tempotrennid ei tundu väga ahvatlevad.

Kusjuures lumistel tänavatel jooksmine on oluliselt mönusam kui see ilmselt kölab :)