On terve hulk toitusid, mida ma eelsitan mitte süüa. Üldiselt ma ei söö sibulat, paprikat ja küüslauku – sibula ja paprika vöin veel toidu sees ära süüa, aga küüslauku eelistan pigem mitte sisse süüa. Keedetud muna lihtsalt nahka pitsa pole mul ka kombeks, taaskord toidu sees, näiteks nagu kartulisalat, vöin seda muna süüa küll. Praemuna härjasilmana ei ole ka eriti meeldiv suutäis, pigem siis juba munapuder vöi omlett. Seeni ei söö ma kohe üldse, jah isegi shampinjone mitte. Köigele lisaks ei söö ma kala, välja arvatud möningaste eranditega, nagu vobla ja suitsutursk. Kord juhtus ka nii, et väga näljasena olin sunnitud sprotti sööma, sest nälg tahtis silmnägemist viia.

Kolleegid mul käivad löuna ajal Peppersnackis ja ostavad sealt kaasa forellisaia ohtra kalaga. Siiani on nad seda pidevalt kiitnud, et jube hea on ja et ma pidavat ikka nii rumal olema, et ma seda ei söö. Eelmisel nädalal proovisin ühe ampsu, minu üllatuseks polnudki väga halb. Kui täna üks kolleegidest uue löuna järele läks, siis lasin ühe vöiku endalegi tuua. Üllatasin iseennastki ning söin kogu vöileiva ja ka seal peal oleva kala ära. Pean tunnistama, et ega halb just ei olnud, aga mitte ka nii hea, nagu kolleegid päevast päeva kinnitanud on. Oli selline “käib kah!”. Mul on hea meel, et ma selle ära proovisin, sest nüüd ma tean, et mulle ikka kala ei meeldi, sest esiteks on kalal kalahais ning teiseks on see kalamaitse mul siiamaani kurgus, isegi pokaal veini ei ole seda maitset kurgust ära viinud. Eelistan toorest kala mitte süüa, kalafilee peale pean veel mötlema.