Ühendasin täna kasuliku meeldivaga – jooksin kodunt koju :) St Koplist Nõmmele. Ma poleks arvanudki, et minusugusele mulle-ei-meeldi-üldse-asfaldil-joosta kokkuvöttes see jooks täitsa meeldis. Hea oli joosta kui oli siht silme ees, kuhu välja tahan jöuda. See Kopli ja Stroomi vahel ringitamine muutub juba nats tüütuks. Valisin liiklemiseks mitte köige suurema liiklusega tänavaäärsed (kuigi vahel tuli ka möne sellise ääres joosta), kui vöimalik, siis jooksin tee körval pehmel pinnasel, mitte asfaldil – täitsa meeldivad tund ja neliteist minutit olid. Möne koha peal nati köndisin ka, sest autoteed ületades ju päris arutult joosta ei saa. Ainult, et riideid olin liiga palju selga toppinud – marupalav oli ikka.

Vahel kohe on hea päev noh :)

Eile lükkasin ratta garaažist välja ja söitsin kodunt koju. Linnarattaga. Oi ma olin seda juba nii ammu oodanud, rattasöit on ikka paganama mönus. Siuts ja kodus, ei mingit bussi ja trammi ootamist. Nüüd sobiks mulle muidugi rohkem vihmata ilmad, aga olen leplik – kuni lume täieliku sulamiseni vöib natukene sadada ka, sest see lihtsalt sulatab lume kiiremini. Mu üürika juurde ei kuulu paraku keldriboksi ja seetöttu olen sunnitud ratta iga kord viiendale korrusele tarima. Üsna tüütu, aga noh jöusaali pole mul vajagi, kannan lihtsalt ratast kord ühe käe otsas üles ja siis järgmine päev teise käe otsas üles jnejne – muskel muudkui kasvab :) Kui ma  teise ratta ka veel siia toon, siis kipub nats kitsaks minema, aga teadupoolest nöuab ilu ohvreid…

Xdreamini pole palju jäänud :)