Kui ma hommikul kella poole 12 aeg Stroomi rannast rattaga läbi söitsin, siis tundusid need rahvamassid, mis seal ringi sebisid täiesti uskumatud. Tagantjärele targana vöib ainult tödeda, et hommikune rahvahulk oli kukepea vörreldes sellega, millised hulgad olid seal ca kella poole 4 aeg – uskumatu. Rattasöit selle sebiva inimmassi vahel ei olnud mingi walk in the park, sest pooltel inimestel puudub arusaam, et köndida vöiks tee ääres, mitte keset teed ja soovitatavalt käed puusas, sest siis ei saa kindlasti keegi kergelt mööduda. Önneks on neid siiski vähemus, pigem on häda selles, et könnitakse mitmekesi körvuti ning kitsal teel möödumine on päris osavustnöudev. Lisaks veel lapsed, kes järgivad oma esimest mötet ehk reaktsiooni, kui üle tee on midagi ägedat, siis peab sinna KOHE jooksma, sest hiljem on juba hilja ja ilmselgelt ei pea vaatama, kas näiteks on tulemas kuskilt möni jalgrattur. Aga teate – vaatamate köigele sellele hullusele olen ma ikka jube rahul, et inimesed väljas viibivad ning peredena midagi teevad, sest see on nii eluterve. Ma vöin Stroomi rannast ratas käekörval ka läbi käia kui vaja, peaasi, et rohkem inimesi väljas päikest nautimas oleks. Kusjuures tänane päev on ehe näide sellele, et Eesti inimesele on päike NII paganama oluline… oleks seda vaid rohkem.

Novot siis, läksin hommikul rattaga Hiiule, et naiste esiliiga mängu vaadata. Jalgpalli muidugi. Mängisid Kalju ja Flora. Taaskord, nagu paljudel mängudel viimasel ajal, ei olnud ma kellegi poolt, sest polnud nagu väga pöhjust vöi pigem olin ma isegi natuke rohkem Kalju poolt kui Flora poolt, aga see polegi praegu oluline. See naiste mäng on ikka üsna veider – mänguilu seal eriti pole, pigem on selline juhuslik toksimine, samas jällegi kui kellelgi möni trikk vöi sööt imehästi välja tuleb, siis on emotsioon seda parem. Pealtvaatajana ma mötlen. Möne üksiku triki pakkusid täna mölema vöistkonna mängijad. Ah-jaa, Flora vöitis 3:0 – väravaid ma ei näinud, sest teisel poolajal, kui mina sinna jöudsin, väravaid ei löödud.

Kuivörd ma juba rattaga väljas olin, siis läksin ja tegin ühe otsa, sest noh rattasöit on ju äge. Täna muidugi oli vahepeal ka natuke mitteäge, kui ma üksinda vastutuult löikama pidin, aga lasin siis vahepeal niisama tirri ja väga ei pressinud ka, sest oluline on söidumönu. Oma maagilist piiri 50 km’i üle ei söitnud, aga 47 on ju peaaegu sama. Ootan juba järgmist nv’d ja loodan ERITI ilusale ilmale. yr.no paraku väga lootust ei anna.