Eksisin täna ühe jalgratta treeningu põhimötte vastu – nimelt tuleb treeningring valida selline, et koju söit oleks vöimalikult palju allatuult. Ma olin paraku endale juba enne öue minekut välja möelnud ringi, mida söidan ja ümber mötlemine on ju nii tüütu tegevus, ma lihtsalt ei hakanud oma väsinud pead sellega vaevama. Üleüldse tundus see ilm toast vaadates selline, et oli ilmselge patt toas passida – ma siis ei passinudki, haarasin rattal sarvist ja läksin…Etteruttavalt olgu öeldud, et toas oleks ehk mugavam olnud :) Samas eksju mugavus on väikestele tüdrukutele.

Minek suunal Kopli-Kesklinn-Pirita oli täielik jalgratturi unistus, sest taganttuul oli nii suur, et väntama peaaegu ei pidanudki – pidev allamäge söit :) Pirital, mere ääres, jäin korra seisma, et pilti teha, alles siis sain aru KUI suur see tuul ikka oli, sest seistes tahtis tuul vägisi pikali lükata. Hea, et sokid ikka tuulega jalas püsisid. Mere kohal oli näha kajakaid, kes proovisid maa poolt merele lennata – tugevamad neist suutsid lennata kohapeal, nörgemad isendid olid sunnitud tagurpidi liikuma, sest edaspidi ei saanud. Halb kogu selle allatuult mineku juures oli see, et ma ju teadsin, et tagasisöit saab olema üks suur pingutus.

Nii oligi. Jöudnud üles Irusse, keerasin Iru-Lauluväljaku rattateele ja alustasin sisuliselt 5-6 km’st töusu, sest kiirus 15 km/h’s oli juba kihutamine, tavaline oli 13 km’h’s.  Omamoodi mäetreening :) Lauluväljaku mäest alla tulles pidin hoolega väntama, et kiirus töuseks 30’ni. Nii haiglane. Algul mötlesin, et lähen kesklinnast veel ringinga kuhugi sinna loomaaia kanti, et mööda mereäärt ja koju söita, sest oleks ikka tahtnud söitu löpetada mönusa allatuulega, aga Viru ringi juures oli mul sellest vastutuult pressimisest selline kopp ees, et koju saamine oli pea ainuke möte, mis mul peas oli. Varvastel hakkas külm kah juba. Vaatamata vastutuulele jään endale kindlaks – rattasöit on ägä :)