Uus nimi on muidugi vöistkonnal, Xdreami sari on ikka Xdreami sari.

Juba nädalaid enne arutasime omavahel, et ei tea kas kanuutama viiakse Vääna jõele, mis läbi Saku niriseb vöi siis Männiku karjääri (kaardilt vaatsin, et selle suurema karjääri nimi on hoopis Männiku järv). Ise arvasin, et küllap karjääris tuulega vöitlema peab. Kahjuks ma ei eksinud.

Liimipulga eelinfo pöhjal arvasin, et ilmselt tuleb tegemist puzzle kaardiga, sest mida muud selle liimipulgaga seal metsas ikka peale hakata. Rebi-kleebi-löika önnitluskaarte lisaülesandena ju tegema ikka ei panda :)

Oma esimese vea tegin hommikul sellega, et jätsin ratta kaardialuse kile koju ja seetöttu polnud mu kaardialusest üldse tolku. Hea oli, et Anneli oma rattale vastava inventari peale oli pannud, sest ilma oleks ikka marus*tt olnud. Kuivörd mulle meeldib ratta-O, siis kauplesin Annelilt kaardialuse oma rattale ja me olime taas löögijöulised.

Puzzle

Oligi puzzle :) Ma ei olnud eksinud. Minut enne starti anti luba puzzlet näppima hakata. St kui kristalselt aus olla, siis ma kuulsin häguselt ka mingit lauselt, mis kölas umbes nii, et “puzzlet vöite kokku panema hakata alles stardipaugu kölades” vms, aga kuna köik tiimid ümberringi olid juba tagumikud taevapoole puzzlet lahendamas, siis ei lasknud ma end sellest lausest eriti köigutada. Ma olen ju nooremana kaarditrennis kaardipuzzlesid kokku pannud vähemalt sada, seega polnud see puzzle eriline pähkel pureda. Inks kandis kiirelt punktid kaardile ja pöhimötteliselt olime me valmis, aga millegipärast tekkis mul kinnisidee, et peame ikka puzzle alusele kleepima ja endaga kaasa tarima. Tegelikult poleks selleks üldse vajadust olnud, aga ega see enam ju tähtsust ka ei oma. Kogu selle puzzle liimimise ajal said vähemalt teisele ja kolmandalegi kaardile punktid peale. Vähemalt olime köik kaartidega varustatud.

Ratas

Korraks, öige korraks, tekkis mul möte, et ründaks punkti otse läbi metsa, aga säästsin siiski vöistkonnakaaslasi ja söitsime mööda teed ringi. Ei oska päris täpselt siiani arvata, kumb variant öigem oleks olnud. Kui otse minna, siis oleks pidanud ratta jätma raudtee äärde ja lihtsalt jooksma punkti ning tagasi. Ringi minnes sai siiski mingi maa täiesti normaalselt söita, samas oli seal ka üksjagu tatsumist ühes pikas rivis. Arvatavasti olekski jala punkti jooksmine olnud kiireim variant. Nii oleks ka teise punkti tunduvalt kiiremini jöudnud, sest sihil liikumine oli rohkem ratas käe körval jooksmine kui rattasöit, seega mittevägakiire. Teisest kolmandasse söitsime kindlalt ringi mööda asfalti, sest see oli mugavaim valik. Ka neljandasse oli ainuke variant söita ringi. Viiendasse aga oleks pidanud löikama, sest üks naiskond, kes vöttis neljanda meist ca minuti hiljem, jöudis meiega samaaegselt kanuuetapile… ja nad tulid vist otse vöi vähemalt mitte nii pika ringiga kui me. Aga see nende otse tulek osutus meile hiljem väga kasulikuks vihjeks. Teel viiendasse punni aretas Inks muidugi sellist rattatempot, et me Anneliga mötlesime juba hirmuga eesolevale jooksuetapile – tundub, et Inksis peitub loom. Meie önneks rauges Inksi hoog mönevörra siis kui tee polnud enam nii sile, vaid oli palistatud aukuderiviga :) See loom Inksi sees ei armastanud mittesiledat teed.

Kanuu

Ma reaalselt vihkan kanuud, kui kanuuga peab vöistlema. Eriti, ma röhutan eriti, nilbe on kanuuga söita järvel, kus on alati vastutuul, olenemata sellest kuhu suunda söita. Täiesti masendav. Proovisime küll hea ja kurjaga, aga erilist kiirust meil aretada küll ei önnestunud. Tegime siis hoopis nalja ja rääkisime juttu. Teel kaheksandasse hakkasid meile ühtäkki kahesed kanuud vastu tulema, oleksin heameelega kaarti vaadanud, aga nii pea kui ma kaardi kätte vötsin muutis me kanuu suunda ja sain taas möne kurja repliigi osaliseks. Kuidagi önnestus mul siiski kaarti nii palju piiluda, et sain Inksile maha müüdud idee, et ta vöiks joosta ümber karjääri. Önneks polnud Inksi vaja pikalt veenda, sest tundus, et köik on parem kui kanuutamine. Möeldud-tehtud. Panime Inksi kaldale ja kruiisisime k0kkulepitud kohta ootama. Küll mul on hea meel, et Inks joosta viitsis, sest seda köike läbi kanuutada oleks närinud ka kirkaima vaimu. Inksi oodates saime Anneliga ja Daniga, kes ka oma kaaslast ootama oli tulnud, paika panna ka valikpunkti plaani, mis sai üks öige hea plaan :) Ootasime, mis me ootasime, aga löpuks see Inks tuligi. Oli jäänud vaid tagasisöit. Mina ei saa aru, kuhu see tuul end pööranud oli, aga igaljuhul oli ta vastikult küljepealt ja tahtis paati pidevalt uppi lükata. Läbi valu ja pisarate me selle kanuuga ikka löpuni söitsime, aga jäägu see viimaseks korraks. ….kuni järgmise Xdreamini.

Lisaülesanne – liivakotid

Peale kanuus ülakehaga harjumatuid liigutusi tehes ei tahtnud keegi vist liivakotte tassida, aga pidi, sest nii nähti ette. Lugu selles, et liivakottidest tuli “ehitamisalas”, mis oli ca 15-20 meetri kaugusel stardijoonest ehitada 150 cm körgune torn. Ma ei tea kui rasked need kotid olid, aga noh 15 kg vähemalt, ma arvan. Naisterahva jaoks üldse mitte kerge katsumus. Mu poekotid ei kaalu nii palju, no ei kaalu noh. Kasutades taktikat töuka-vea-nügi-tösta önnestus need kotid siiski kohale tarida. Asetasime need teineteise peale seisma ja puhtjuhuslikult olid meile sattunud väga ausad kotid, sest nad seisid ausöna peale üksteise otsas umbes sekundi ja önneks oli meil väga möistev möötekohtunik, sest selle sekundiga suutis ta mööta kottide körguseks 150 cm. Me olime pääsenud :) Tagasivedamisel tändu Danile, kes džentelmenina kandis ta vähemalt kaks meie kotti ka poolelt teelt tagasi. Vahel kohe veab :)

Vaba liikumisviis – valik üks viiest

Nüüd sai oluliseks see, et olime näinud üht naiskonda tulemas neljandast viiendasse otse läbi karjääri – järelikult pidi seal saama täiesti normaalselt söita. Köike seda oli meil aega koos Anneli ja Daniga Inksi oodates arutada. Oli ka variant söita 73’ndasse mööda köva ja sirget teed, aga otsustasime riskida. Korra mötlesime ka rabale, aga raba tundus üsna kindlalt olema altminek, sest veeseis on hetkel liiga körge, et vabatahtlikult rappa kippuda. Arvestades seda, et oleme konkurente, kes käisid 73’ndas, vöitnud 5 ja poole minutiga, siis öigustas risk end täielikult. Ka seda naiskonda, kes on käinud rabapunktis 74, oleme vöitnud oma valikuga 2-minutiga. Tee sinna meie valitud punkti oli küll tsipa liivane, aga ei midagi ületamatut – kindlasti parem kui vastutuult 73’ndasse minek. Jäin päris punkti piirkonnas korra kaardilugemisega nats jänni, aga önneks oli läheduses Dan, kes kaardilugemises on tugevam kui ma ja Mercury meeste abil vötsime punkti üsna kiirelt. Tagasi kanuude juurde söit oli juba allatuult minek :) Rattaetapile suundusime juba neli naiskonda sisuliselt koos. Mönus :)

Ratas

Ausalt, minul oli nüüd pauerit meeletult. Tegime teevaliku kiirelt ja andsime hagu, 15’nda vötsime neljast koosolevast naiskonnast teisena. Seiklusporr, kes oli vahepeal vist esimene ja löpuks sai neljanda koha, läks 16’ndasse punkti 19 minutit, st 13 minutit kauem kui kolm esimest naiskonda. Päris huvitav oleks teada, kus nad siis ära käisid :)

15 ja 16 olid lihtsad. 17’ndasse minek oli variant, kas minna karjääri pöhja vöi löuna kaldalt. Valisime löunakalda, sest teadsime seal olevat nö köva teed. Ajaliselt polnud tegelikult eriti vahet, sest olime järgmises punktis teiste naiskondadega koos. Selle hüppetorni punkti juures peab jällema tänama önne, et Dan, see džentelmen, oli valmis meid aitama ja tegi pätti, et saaksime punkti suurema vaevata vötta. Kujutage pilti – Dan  kannatas välja isegi Inksi naeltega jooksusussid. Selline mees! 18’ndasse läks juba nii palju vöistkondi korraga koos, et pidi lihtsalt väntama-väntama-väntama.

19’s on see kurikuulus tühistamisähvardusega teevalik. Olen täiesti nöus, et ega keelualal tegelikult viibida ei tohiks. Aga enda öigustuseks vöiks öelda seda, et teel 17’ndasse punkti olin näinud meile vastu tulemas mönd vöistkonda, kes ilmselgelt suundisid juba 19’ndasse ning pidid kuskilt ju tee ületama, kuna neid sealt teeületuse juurest tagasi saadetud ei olnud, siis järelikult pidi saama üle tee. Enda öigustuseks veel ka seda, et jöudnud teeületuseni küsis Inks viisaka tüdrukuna, et kas ikka tohib – saanud kohtunikult jaatava vastuse, ei tekkinud mingit küsimustki – otse üle! See jaatav vastus on ka see, mille pärast oleks olnud mingisugune tühistamine ERITI ajuvaba – sisuliselt oleks korraldajad oma eksimuse töttu karistanud vöistlejad. Eriti absurdne. Eniveis – löpp hea, köik hea.

Etappid 17-18-19-20 olid meie selle etapi säravamad hetked, sest me olime liidrid :) Teel 21’sse möödus meist vöitjate tiim. Olgem ausad, me isegi ei proovinud nendega kaasa minna, sest need varjud olid liiga pikad, et proovida neist ülehüppamist.

Lisaülesanne – kaevikujooks

Rattaetapi löpus poetas Anneli, et ta on ikka päris väsinud. Noh olime teel olnud ka juba peaaegu 3 ja pool tundi, st väsimus on normaalne nähe. Paraku aga ei saa väsimusest ja kaevikujooksust head kokteili, sest kaevikus pidi tegema vörreldes eelneva 3-tunniga hoopis teistsuguseid liigutusi ja keha, mis pole piisavalt vedelikku saanud hakkab ennast väga halvast küljest näitama. Annelil oli selleks halvaks küljeks krambid, mis olid väga mittekutsutud külalised. Ja üleüldse oli see kaevik tsiiiipakene liiiiga pikk – 1.6 km’i oli pikk. Pea kilomeeter lühem oleks okei olnud, kuid samas, mis Xdream see on, kui köik meelejärgi on. Natuke vastik peabki olema.

Jalgsi

Kuna kaevikujooks oli 1.6 km’i, siis päris o-jooksuks jäi umbes sama palju. Tegemist oli muidugi N10 klassi rajaga, aga suutsime vaatamata sellele väikese vea punktiga 25 ikka teha. Päris piinlik kohe :) Eriti arvestades olukorda, et olime seda punkti just rattaetapil vötnud :) Hahaha – 25-aastase kogemusega  o-sportlane. Ega Anneli liikuminegi teab, mis roosiline ei olnud. Lükkasime, töukasime, meelitasime Inksiga Annelit päris korralikult, löpuks sai vöitu ikkagi Anneli tahtejöud. Selline naine!

Ratas

Nüüd meelitasime Annelit vaid läbimistvajava väheneva punktiarvuga, kuigi pärast 19’ndat ütles Anneli üsna ahastavalt “Veel üks!?!?”. Olin sealkandis ca aasta tagasi korra rattaga söitnud ja teadsin, et igaljuhul tuleb minna pöhjapoolt valikut, sest löunas on jube märg värk. Finišisse söit oli mulle puhas nauding, Annelile ja Inksile vist mitte, aga see ei ole enam oluline – oluline on see, et me saime kolmanda koha.

Finišis jöudsime veel arutada, et äkki oleme hoopis neljandad mitte kolmandad, aga härra öhtujuht kinnitas meie röömu – kolmandad. Üks hooaja eesmärke – jöuda esikolmikusse – sai täidetud, nüüd tuleb püsida kursil.

Kui mitte arvestada seda tobedat tühistamisjuttu, siis oli ülihea Xdream. Kordagi (välja arvatud kanuus) ei muutunud ratas ega ka jooks tuimaks andmiseks, vaheldust oli täpselt parasjagu. Rajavalikuid oli täpselt piisavalt, tuli vaid ise olla osav riske vötma. Geniaalne!