Minusugusele põhjaeestlasele oli see Ilves-3 päris korralik hardcore-O. Jooksumönu ma sealt väga ei leidnud, kuid orienteerumist oli küll rohkem kui 100 krooni eest päevas.

1. päev – peaaegu hästi

Esimene päev oli täitsa tore, sest Inksile kaotasin ainult 5-sekundiga ja see on päris okei tulemus. Inks muidugi tegi vigasid mönuga – etapiaegadest ongi näha, et need punktivahed, kus Inks viga tegi, olin ma mönevörra kiirem, aga nendel etappidel, kus Inks puhtalt pani, seal oli köik nii nagu loogiliselt olema peabki. 20-kraadine palavus ei teinud metsas vegeteerimist muidugi üldse kergemaks, sest meil siin pealinnas pole nii sooja ilmaga veel önnistatud. Mäed, noh need mäed olid muidugi ebameeldivad, aga önneks oli metsas näha, et ma polnud ilmselgelt ainus, kes nendest köndides üles ronis. GPS’i unustasin enne starti tööle panna, st tegin seda täpselt stardis – seal metsades läks selle signaali leidmisega mönevörra aega ja nii ma pidingi painti kasutades punase joone kaardile vedama. Sai jube ilus :) Esimese päeva löpetuseks olin ma veel suhteliselt optimistlik…

2. päev – tipupäev

Mul oli juba hommikul enne metsa minekut tunne, et sellest päevast midagi head ei tule. Kahjuks mu tunne ei petnud mind.

Ma ei saa ru, mis sellel rajameistril häda oli, et tal köik punktid oli vaja mäe otsa panna – see ei olnud üldse möistlik. Ma saan aru, et mäed on selle kandi au ja uhkus, aga ega see ei tähenda, et orienteerujad peaks need köik ühe korraga läbi käima. Eriti arvestade seda, milline vöpsik seal oli – pahahakkab. Mulle ei sobinud see Ilves-3 teine päev mitteüksraas. Kuni 9’ndani viga pöhimötteliselt ju ei teinud ja oli köik justnagu OK, aga sellise mägironimise peale oleks üks joogipunkt ära kulunud küll. 9->10 etapil sai mul asjast konkreetselt körini ja energia sai otsa – kaalusin korra ka katkestamist, aga kuna ees oli peamiselt finišisse minek, siis otsustasin ikkagi löpuni tiksuda, sest katkestamine on nöme ja kaotada polnud mul niikuinii mittemidagi. 13’nda punkti juures ei saanud ma erinevatest rohelistes, sihtidest, selge taimkatte piiridest üldse aru, lisaks unustasin 1:15 000 möötkava ja nii ma seal oma 8 minutit liiga palju tiirutasingi. Nii minu moodi teha viga just selle puntkiga, kus on punktivahe köige väiksem. Sama olin teinud esimesel päeval.

Küll mul oli hea meel, et see 2. päev löpuks otsa sai, sest see oli lihtsalt ebameeldiv.

Et ikka köik piirkonna körgemadd tipud üle vaadata, käisime öhtul ka Suure Munamäe tornis. Kompenseerisin seda, et Tenerifel El Teide otsa ei saanud – üks riigi körgeim peab ju aastasse jääma :) Ülalt vaadet on see Löuna-Eesti ikka maailma ilusaim riik.

3. päev – löpuks ometi – natukene jooksumönu

Kohe aru saada, et rajameister oli vahetunud, sest enam ei sunnitud köiki kaardile jäävaid körgemaid mägesid läbi kammima, sai koguni ümber mäe joosta, mida ma ka röömuga ära kasutasin. Aitäh, kuulus laskesuusataja (nagu JüriÖÖ spiiker ültes), Elo Saue. Etapil 3->4 tegin täitsa teadlikult pikema teevaliku, sest minu ees jooksis 3 mu enda klassi naist, kes pörutasid kui pöörased ja kuna ma ei salli sellist rivis kappamist, siis vötsin rahulikult ja läksin tiksusin metsas omasoodu – palju ägedam. Mul puudus tol hetkel igasugune sportlik viha ja metsa nautimine tundus palju vastuvöetavam kui hingetu jooksmine. Viienda ja kuuendaga tegin veel vigagi, ilmselgelt ebaönnestunud jooks, aga ma olen ikkagi viimase päevaga köige rohkem rahul, sest mägimatkamine jäägu ikka ülekilomeetristesse mägedesse.

Üldiselt ma arvan, et ma sinna A’sse nüüd enam ei roni, sest sport jäägu sportlastele, rahvasportlastele on B.

Suurel Munamäel