Püha müristus, kus eile alles müristas kui me Heidzi limusiiniga päevakule söitsime. Juba Tallinn-Rapla maanteelt (ametlikul on see küll Tallinn-Viljandi mnt) ära keerates oli näha, et umbes kuskil päevaku keskuses on taevas tumedast-tumedam, st kohe hakkab sadama. Hakkaski. Ja mitte vähe :) Kahjuks olin fotoka pagassis olevasse kotti unustanud, oleks saanud väga ägedaid pilte, sest taevas oli ilus. Vahepeal oli nähtavus nii halb, et 60-70 km/h sõitmine oli luksus. Arutasime veel omakeskis, et metsa mineku ajaks vöiks ikka vihm ära löppeda, sest startida on vihmaga kehv. See mis rajal toimub on ju ükstapuha, sest siis pole niigi valikut – löpetama ju peab. Önneks allus vihm kontrollile ja löppes kenasti enne seda, kui päevakukeskusesse jöudsime ning isegi metsasoleku ajal ei pritsind vett ülaltpoolt pähe.

Pärast esimest pilguheitu kaardile oli selge, et kaks esimest punkti on nagu lasterada. Hiljem muidugi selgus, et lasterada läbisin hoopis löpus.

Start-1: Varusin pisut kannatust ja jälgisin möne aja, et kus see esimene punkt täpselt on ehk, et millise puu juurest o-sportlased august välja ronivad, sest oluline oli saada etapi kiireim aeg :) Paningi esimesse punkti ajama nii, et jalad käisid hooga vastu tagumikku. Augu serval ronis mingi vanahärra ja pidurdas mu hoogu, arvasin juba, et sinna läkski mu etapivöit, aga ilmselgelt pole teised mu klassi daamid nii läbimöeldud taktikat kasutanud, kui ma – seega etapivöit!
1-2: Jälle lastekas. Sirgelt punkti.
2-3: Selles punktivahes sai selgeks, et ega tolles metsas eriti joosta ei kannata, sest risu oli nii paganama palju, et paha vöis hakata. Raja löpupoole lisandusis sellele risule veel ka metsaraie alad, st veel halvem. Samas vahet ju pole, sest vösajooks on vörratu.
3-4: Otse tunde peale, sest tee peale jöudis välja niikuinii.
4-5: Reljeef oli nii kribu, et loobusin künkakeste lugemisest, kulgesin niisama mööda teed kuni punktini.
5-6: Otse
6-7: Palavus ning mägi enne punni oli päris korralik astumiskatsumus. Hakkama sain :)
7-8: Vaatasin punktis kella, näe päris normaalselt on läinud – see oli viga, sest siis mötlesin, et tühja kah, lähen nüüd otse ja vötan järgmise punni lennult. Vötsin ma jaaa :) Kusjuures tihedamas metsas on mul see GPS-jälg ikka marunörk, olgugi, et kasutan nüüd väga edevat käepaela GPSi kandmiseks. Nats närvi ajab, sest ma ei saa enam aru, kus on viga. Margusel tundub see GPS jälg normaalne olevat. Väikevend – oskad aidata? :)
8-9: Tahtsin punktile läheneda mööda alumist teed, st löuna poolt, aga kuidagi jöudsin ma sellele pöhjapoolsele teele ja pidin plaani jooksult ümber tegema. Polnud probleemi.
9-10: Lasterada
10-11: Oluline oli jöuda lageda nurgani ja sealt edasi oli juba labane. Lageda nurgast siht oli üks suur mudaauk, vastikvastikvastik. Üleüldse oli mu meelest nats tobe punkt, selles möttes, et mu klassi jooksjad pidid end vaid selle ühe önnetu kivipunni pärast mingist pöhjatust kraavist üle upitama ja see ei olnud mönus metsakraav, vaid oli teeehitajate poolt kaevtud röve saviauk, kus tuli hoolega vaeva näha juba sellega, et jalatsid savi sisse ära ei kaoks. Möttetu. Pigem oleks vöinud minu raja 11’s punkt olla seal, kus oli M21A/M35 raja 18’s punkt ning löpp siis vastavat meeste raja 19-(21)-20-24-25. Oleks olnud palju o-söbralikum. Ei ole vaja iga hinna eest o-harrastajaid kuhugi mülkasse viia, ei ole noh. Mitte, et mul midagi mülgaste vastu oleks, aga siiski…
11-12: Otseminek ei tundunud üldse äge, proovisin ringi minna, aga tagantjärgi polnud seegi teab mis äge, sest see lage riba oli just tunda saanud metsikut raieorgiat ja selle tulemusena oli jooksmine seal s*temast s*tem. Mul oli suva, keksisin rahvasportlasena niisama metsa all.
12-13: Nüüd alles hakkas mulle sisse tulema tunne, et vöiks natukene joosta ka :) Seda ma tegingi. Vahetult enne punkti, st seal kohal, kus pidin tee pealt ära keerama, et suunduda oma punkti poole tuli mulle mööda teed vastu mees, kel oli spordireporterina roll täita ka rattaspordi kultusfilmis Küljetuul. Novot see mees noh – tuli ja ütles üsna kuuldavalt “Kurradi kurat”, öelnud seda, poöördus mu poole, et kas ma lähen 48’ndasse ja oli mul peaaegu kaarti käest tirimas, et seda enda valdusse sada. Ütlesin, et ma vöin sulle näidata, kus me oleme, aga ma ei ütle, mis punkti ma lähen. Vaatas mind korra totakalt ja löi käega “Ah hea küll, mine siis”. Täitsa opakas :)
Täpselt sellest kohast hakkas meie raja tõeline lasterada, sest joosta tuli mööda kollast linti. See pikk meeste rada, millele juba ennegi viitasin, sai veel mönusamalt lindijooksu teha – kindlasti on nad tänulikud rajameistrile, sest väsinud pea vöib nii mönegi eksimuse läbi lasta, nüüd oli see vöimalus nullitud.
13-14: Punkti läksin valelt poolt tippu, aga vahetpole, sest vahetopole.

Eile oli löpuks ometi meil siin pöhjapoolusel ka suvi, see tegi metsas kulgemise natuke raskeks, aga ma ei kurda – otse vatsupid, ma naudin! Hea on ikka B-rada joosta, sain taas kord oma ego boostida :)

Tulemused

***

Ah-jaa nüüd vöib murule istuda, sest eile löi ka välku.

Ilmast veel seda, et mu meelest võiks nüüd kuni septembri löpuni täpselt selline ilm olla. Vahepeal natukene sajaks, aga peamine oleks see, et oleks soe. Jah, palun – mulle üks suvi :)