Arvestades eelmise aasta kogemust, siis ei oodanud eilselt rajalt küll mingit erilist uudsust, pigem lihtsalt füüsilise liigutamise rööm. Enam-vähem nii oligi. Kuigi peab tunnistama, et nö paekalda peal oli rada enam-vähem, selles möttes, et ei olnud lihtsalt mööda teed jooksmine, nagu eelmisel aastal – oli lausa pakutud valikuid, et kas minna otse läbi ERITI  märja metsa vöi siis ringi mööda lagedat. Proovisin mölemat. Paraku on selle kaardiga nii, et see osa, kus on vähegi kriitikat kannatav o-mets, on liiga kitsas. Pean silmas seda osa, mis jääb paekaldast allapoole. Seal on täiesti OK ja kena rannaäärne mets, aga jube kitsas ala on seda – sellest on kahju.

Seekord pakuti võimalust joosta ringi vastupidi kahele eelnevale aastale. St alguses lagedad ja pärast mets. Kui eelmisel aastal sai rajalöpu joosta lihtsalt mööda teed, vahepeal körvalhüppena metsa pöigates, siis seekord sai mööda lagedaservasid teevalikuid välja möelda. 2-3-4 olid mu klassil eriti väikesed vahed, olin valmis, et suudan seal kindlasti viga teha – önneks önnestus mul seekord seda viga vältida. (Tüüp)viga tuli alles hiljem :)

Viienda punni juures sai selgeks, MIKS on köige mötekam liikuda mööda lageda servasid, mitte otse läbi metsa. Sumpasin konkreetselt poole sääreni mudas. Hilisema startimise miinused. 6-7 etapp ei viitsind ma enam ringi joosta, sest olin niigi sopane – panin otse :) Sain vähemalt korraks jalad puhtaks, sest metsavahel oli pea pölvini vesi.

Kuni 10’nda punktini oli köik tore, aga siis tegin vea – vaatasin kella. Oh, mul on ju täitsa normaalselt läinud, nüüd jöuan veel 40-minuti sisse – need mötted mu peas liikusid. Halvad mötted :) Jooksin seal tee peal M65 klassi härradega vöidu ja olin endaga rahul, kaarti ei jälginud, sest punkti koht oli ju NII lihtne – tee vasakule ja hopsti kraaviristi. Teoorias oligi :) Reaalselt läks aga nii, et olin ju maailmameister ja pörutasin oma arvates mööda teed nagu väle pöder ning keerasin vasakule mere poole üks tee liiga vara. Esialgu sobis köik kaardi peal ideaalselt. Kui ma seal mönda aega ühe kollase särgiga härraga koos tiirutanud olin, siis sain ise ka aru, et loll on loll noh. Tegin siis auringi mööda teed ja vötsin pärast 4-minutilist viga oma punkti. 4 minutit sisuliselt lasterajal on ikka jube piinlik. Pean ikka hakkama kellakäel ka randmepaela kandma, siis ei ole segavaid faktoreid.

Löpp oli labane. Tulemused.

Ah-jaa, vaatasin oma eilset ja ka eelmise nädala GPS-jälge. Ilmselt on mu seadmel ikkagi mingi viga küljes, sest lagedatel saab ta signaali ilusti kätte, aga nii kui tsipa vöpsikuks kisub, siis on signaal null. Kaardi pealt on näha, et joon on roheline – see peaks olema nagu köige kiirem liikumiskiirus. Paraku mul seda kiirust ei ole. Siit ka eelmise päevaku rajameistrile vastus – 3-4 punkti vahel ei olnud ma tegelikult NII kiire, lihtsalt signaal oli metsas 0.

ps postituse pealkirja all ei vihja ma mitte sellele Leetse kaardile, vaid ikka oma rumalusele keset rada kella vaadata