Laupäeval oli Maijooks, sinna ju lausa peab minema, sest kellele ei meeldiks saada tasuta piletit Soome. Aasta löpus on Soomes saalihoki MM ja siis kulub see arvatavasti marjaks ära… samas pole ammu ka niisama eesmärgita kesksuvel Soomes käinud. Sügisjooksul saab ehk uue priipääsme Soome kruiisile. Mis distantsi ma Sügisjooksul jooksen, seda ei tea ma veel ise ka…

Tegelikult on päris uskumatu kui populaarne see Maijooks on – korraga jooksu- vöi kepikönnirajale saada 9 000 naist on päris korralik tulem. See mainitud priipääse Soome mängib muidugi siinkohal suurt rolli, aga mis vahet sel on, mis on eesmärk väikseks spordiks – tähtis on see, et tullakse.

Erinevalt eelmisest aastast ei lasknud ma sportlasel endas vöitu saada ja sörkisin koos Avega raja läbi. Pean tunnistama, et mu vanem öde üllatas mind – mitte, et ma oleks arvanud, et ta jookseb oluliselt aeglasemalt, aga ta jooksis kiiremini kui ma arvasin. Mul on ikka tubli öde :) Lisaks söitsime veel kontrolli möttes raja pärast ratastega üle, et kas ikka oli 7 km’i – peaaegu, et oligi. Mönisada meetrit ehk oli lühem.

Laupäeva öhtul oli Meistrite Liiga finaal, aga kuna seal mängisid omavahel Saksa ja Itaalia klubid, siis puudus mul täielikult huvi selle vastu, kes selle mängu vöita vöiks. Kuivörd, aga tahaks jalgpallimaailma asjadega kursis olla, siis vaatasin mängu ära ikkagi. Jube masendav, kui üks nii körgel tasemel mängiv sats mängib köik oma rünnakud läbi ühe mehe. Eriti arvestades, et sel ühel mehel on parem jalg vaid köndimisel tasakaalu hoidmiseks, mitte löömiseks, siis on seda üht meest nii kerge kinni vötta, et nutt tuleb peale. Sellest kergest kinnivötmisest tulenevalt ei saanud kaotanud vöistkond mittemillegagi hakkama ja nii vöitiski sats, kes on justnagu Itaalia vöistkond, kuid kus mängis vaid üks itaallane, kes pandi ka mängu alles 90+2 minutil ja sedagi vaid seetöttu, et tal olid vist Josega mingid omad jutud ajada. Pealekauba on see itaallane maailma köige ebasümpaatsem jalgpallur. Loodan edaspidi pönevamaid jalgpallilahinguid.

Pühapäeva hommikupoolikuks lubasid ilmaennustajad veel enam-vähem rattasöiduks kölblikku ilma, seega kasutasin kiirelt vöimalust ja lükkasin ratta maanteele. Et mitte liiga kiirelt sihtpunkti jöuda, tegin veel kodulähedal – Kakumäel – väikse ringi ja keerasin Kiisale. Rattasöit on ikka veel puhas nauding.Eriti siis kui tuul on tagant :) Halb on see, et alati ei saa söita taganttuulega – just nii juhtus pühapäeval. Julgelt 10 viimast, kui mitte 13, kilomeetrit söitsin mönna vastutuulega. Absoluutselt mittelahe – vahepeal ei viitsind enam punnida ka, siis lükkasin jala sirgu ja kruiisin niisama 15-17 km/h. Kohale ma igaljuhul pärast jöudsin 48-kilomeetrit jöudsin. Mötlesin esialgu, et mis oleks kui söidaks ka koju, sest loogiliselt vöttes peaks ju tagasi söites olema taganttuul ja seega puhas laulupidu, aga önneks sai kaine möistus vöitu ning nautisin hoopis pühapäeva. Hea, et koju söitma ei hakanud, sest öhtuks jöudis kohale söber vihm. Kojusöidu tegin hoopis rongiga, mis on kindlalt liiga vähe reklaamitud transpordiviis, sest rongipilet on vad 15 krooni ja isegi ratta saab spets rattahoidjasse hoiule panna. Vördluseks olgu toodud, et marsa pilet Kiisalt Tallinna on 35 krooni. Raiskamine :)