Jube hea kui pole kohustust minna naiskonna trenni ja saab tegeleda palju ägedama asja – nimelt o-spordiga. Kasutasin täna veel kevade viimast vöimalust käia Kompassi päevakul. Risto oli Keila-Joale päris mönusa paarisvaliku valmis keevitanud.
Hahaha… see paarisvalik kölab nagu mingi külasimmani teema.

Enne metsa saamist tuli küll Heidz halva uudisega, et R3 raja kaardid on otsas, aga önneks sattus üks tore härra just R3 rada sel hetkel löpetama kui ma metsa minemas olin. Küsisin kaardi ja saingi – vahel koha veab :)

Otsustasin kohe algusest peale, et täna pressima ei hakka, jooksen teedel nii nagu ma jookseks üht tavalist pealetööpäevast jooksuringi ehk, et ülimalt aeglane ja rahulik tiksumine. Täitsa mönus oli. Eriti mönus oli viimasest punktist finišisse tiksuda, köik muu oli tavapärane Keila-Joa orienteerumine. Et mitte korrata eelmise paarisvaliku fiaskot, olin sel korral ikka piinlikult tähelepanelik selles osas, et köik punktid saaks läbitud. Tobe oleks ju teist korda samasse ämbrisse astuda, kuigi minu puhul ei oleks ka see midagi uut. Seekord joppas :)

Sääski on ikka rövedalt palju. Joostes oli tee peal ette näha, et kuskohapeal parajast on möni sääseparv ja paraku pidi neist parvedest ka läbi jooksma. Sel läbijooksu hetkel tuli kinni panna silmad ja proovida mitte hingata, sest vastasel korral oleks nii silmad, suu kui ka nina neid vastikuid pinisevaid putukaid täis olnud. Risto sai ilmselt rada maha pannes ja vöttes päris korraliku söja maha pidada.

Ma tahaks loota, et mu pulsikell on mingi vea teinud, sest maksimum pulsiks näitab kell 210. Ma ei usu, et mu süda nii kiiresti lüüagi jöuab :)