Üheteistkümnendas punktis olin ma veel liider. Tulemusi mul veel ei ole, aga vöib-olla, et ka veel 15’ndas olin ikka veel esimene, siis aga läks…. noh läks metsa. Täiega.

Juba stardist minnes sai selgeks, et rapsida pole mötet, tuleb minna rahulikult ning täpselt. Seda ma tegingi. Lisaks oli täna veel see jooksmise osa ka üllatavalt kerge, seega ma tundsin metsas liikumisest töesti mönu. Imekombel olid peaaegu köik puntkid täpselt seal, kuhu ma minemas olin, st elu oli paganama ilus. Natukene mööda suutsin joosta viiendast punktist, aga siht punkti taga vöttis kiirelt hoo maha ja suurt viga polnud sealgi. 8-9 etapil lugesin täpselt ära sihid, mida ületasin ja sörkisin otse punkti – olin ise ka päris üllatunud. 9-10 etapil lugesin marutäpselt  ära KÖIK sihid, kuid suutsin punktist ikka mööda joosta. Tänu sihtide lugemisele sain ise ka aru, millisel sihil ma olin ja keerasi reljeefi lugedes punktipoole. Paraku oli seal metsa all jube körge rohi ja punkt oli väga vastikult rohu vahel peidus, st seisin punktist ca 15 meetri kaugusel ja mitte ei saanud aru, et peaks nagu öige koht olema, aga punkti pole – imelik. Ei teagi kuidas ja miks ma seda punkti ühtäkki märkasin. Vöetud :)

12-punktist oleks ka kaarega mööda läinud, aga önneks olid seal meeste A-klassi jooksjad, kes punkti asukoha reetsid. Joogipunkt 12’nda juures jäi läbitama, sest olin endast 6-minutit varem startinud tütarlapse kätte saanud ja pidin ta’lt eest ära jooksma, st jäigi joomata. Önneks polnud täna sooja +26 kraadi ja enam, seega sai ka joogita hakkama. 13’ndasse läksin kindlalt ringi, sest otse oleks olnud möttetu vösamurdmine. 14 ja 15 polnud ka väga probleemsed. Arvan, et olin seal veel liider.

Noh ja siis tuli see kuueteistkümnes punkt. Oleks pidanud minema nats löunasse ja sealt mööda sihti (see, mis mul kaardi köige alumises servas näha on) suure teeni. Seda oleks pidanud tegema. Mina aga tegin midagi hoopis muud. Mötlesin, et mis see siis ikka ei ole, lähen otse läbi soo. Kompass on mul vasaku käe pöidla küljes küll, aga teadupoolest on kompassi liigne vaatamine väikestele tüdrukutele. Ma muudkui läksin ja köik oli jube ilus. Üks hetk hakkas metsa vahelt ka tee paistma, see tegi mu meele heaks, sest tee peal pidin ju lihtsalt kindlaks tegema selle, kus ma täpselt olen ja hopsti punkti. Teoorias olen ma tugev, eksju. Jöudsin mingi imeliku sihi ja tee risti. Heaküll, eks ma vöin ju siis kompassi ka vaadata – mötlesin ma. Hmm…. siht. Imelik. Kohe nagu ei saanud aru ka, millise sihiga nüüd tegemist on, sest ma töesti ei arvanud, et ma nii palju paremale ära oli kaldunud. Vähemalt andis sisetunne öiget signaali ja liikusin mööda teed löunasse, mitte pöhjapoole. Piinlik oleks olnud peaaegu vöistluskeskusse joosta. Eniveis – sörkisin vajaliku teeristini ja sealt punkti. 11 ja pool minutit seiklust.

17 oli OK, aga siis tuli 18’s. Jälle jääb mulle arusaamatuks, miks ma ei kontrolli kompassi pealt jooksusuunda – selle asemel panen hoopis tunde peale ajama eiteamis suunas. Önneks oli tee, mille peale end kinni joosta, metsa tagasi – jöudsin mingisse punkti 53 vöi 58, kus olid kaks eksinud väikest poissi rajalt maha vötnud ühe naisterahva, et teada saada, kus nad on. Kasutasin vöimalust ja sain ka teada, kus ma olen. Paarkümmend jooksusammu ja seal oligi minu punkt. Löpp oli lihtsalt löpuni jooksmise vajadus.

Mu eesmärk startides oli metsas mitte kohata Inksi, kes startis mu’st 4 minutit hiljem. See mul iseenesest ju ka önnestus, aga mu plaan oli ikkagi selline, et löpetan ta’st varem. Viimasest punktist finišisse joostes hellitasin veel väikest lootust, et äkki Inks on ikka veel metsas, sest kui mitte arvestada toda 15-16 ja 17-18 viga, siis oli köik ülejäänud läinud väga hästi. Kahjuks kustus mu lootus sellega, kui nägin finišis maas istumas Inksi. Krt!

Osalt jääb see tobe viga 16’ndaga mind jubedalt närima, samas jällegi ma arvan, et ma väga ei tahakski homme esimesena startida. Liiga palju stressi. Hetkel saan metsa neljandana – kolmas koht 1:16 ees ja viies 38. sekundi kaugusel. Tuleb proovida esikolmikusse pressida.