Hea, et täna Tamsalus vihma ei sadanud, sest vihmaga oleks ju asi püsti hull olnud. Selline must huumor kölbas keset rada üleni mudatäpiline olles küll, sest ilma üle pole ju mötet kurta, seda ei saa muuta isegi parima tahtmise korral. Niisiis vihm, küll väiksev, küll suurem, aga vihm! Eestimaa suve kohaselt 10 kraadi sooja. Kaunis ilm sportimiseks, eks?

Juba Xdreamile eelneval nädalal aimasin halba, sest juhendis oli kirjas, et nii A kui ka B rada alustavad jalgietapiga ja see ei töotanud head. Ilmselgelt oli Annelil ja Inksil kohe kuri plaan mind jooksuga ära väsitada, et ma siis rattaga neil eest ära ei söidaks. Neil önnestus see korraldajate väikse abiga suurepäraselt, ma olin jooksuetapi löpuks juba poolküpse. Esimesed meetrid rattaga olid nagu puhkus.

Eraldi jalgsi >1,1 km

Minut enne starti lubati kaarte piiluda, kuivörd köik etapid pidavat ühe pikad olema, siis jagasime etapid ära täiesti suvaliselt – mulle A, Annelile B ja Inksile C. Viskasin pilgu tekstile ja panin punuma. Minu täielikuks üllatuseks olen ma tee peal üks esimesi, mul tekkis korraks isegi hirm, et ma läksin valesti – vaatasin uuesti kaarti, no ei läinud noh. Öigepea möödus mu’st Soosambla esindaja, püsisin sabas. Vahepeal kaotasin ka järje, aga kuna ilmselt A-rada oli jooksnud sama valikut, siis olid lohad päris muljetavaldavad. Kuna jooksusuund enam-vähem klappis, siis panime aga edasi ja ükshetk olingi nagu nöiaväel punktis. Number oli öige, vötsin ära. Edasi. Sellest vöistkonnakaaslastega kokkusaamise punktis olin vist esimese 10-15 vöistleja hulgas. Väga veider, sest sellisel positsioonil ei peaks ma jooksuetapil kindlasti olema. Kui vaadata GPS jälge, siis oleme selle esimese pundiga vist endalegi märkamatult löiganud, aga önneks oleme löiganud nii önnelikult, et punkti jöudsime kohale. Ei kurda. SI-aegade järgi olen 34’ndasse jöudnud 6:53’ga. Ilmselgelt ei jooksnud me kilomeetrit :)

Jalgsi 4,2 km (panin nüüd öige kaardi ka, enne oli mingi kotermann siia esimese rattaetapi kaardi toppinud)

Inksil läks küll selle oma esimese puntkiga alguses pisut puseriti, aga teisel katsel önnestus temalgi punkt tabada. Annelile sattus vist köige pikem ring, sest ootasime teda veel ca minuti vöi paar, st köik väga hästi. Saime teisest punktist päris normaalselt minema, st suurem rong oli alles tulemas. O-jooksus usaldasin teevalikud jms absoluutselt Inksi ja Anneli kanda, Inks vöttis selle rolli lennult. Panime mööda suusarada sihini, sihti mööda suure teeni, sealt metsateed mööda vöda äärest punkti poole ning proovisime tabada punkti lennult. Nii lihtsalt see paraku ei läinud. Kammisime vösa päris korralikult, kogu suur rong jöudis meile üsna lähedale, päris järgi vist mitte. Tagantjärgi targana vöiks muidugi öelda, et kolmandasse oleks pidanud siiski minema suure maantee servast ja sealt edasi, aga noh tagantjärgi tarkus on ikka täppisteadus.

Edasi on minul selle jalgsietapiga nii, et orienteerumisest ei tea ma midagi, sest Anneli ja Inks olid selle kolmanda saanud kätte minust tsipa varem, mis omakorda tähendas seda, et minu ülesanne oli neile järgi vudida. Ma töesti ei oma mingit ülevaadet sellest, kus me jooksime. Kui GPS poleks peal olnud, siis joont kaardile ma tömmata ei oskaks. Viienda punni juures tulid meile vastu hilisemad vöitjad, see ajas mu kaaslased hoopis pööraseks ja tempo kruviti veel kiiremaks. Hea, et on söbrad, kes on valmis aitama, st mind toetati kergelt käega seljal ja mul oli koheselt tunne nagu ma lendaks. Imeline. Vaatasin praegu GPS’i pealt teekonda seitsmendasse – mul töepoolest pole örna aimugi, kuskohal me jooksime, isegi see lage on mu mälust kustutatud :) Jalgsietapi löpetasime (vist) kolmandana vöi noh hilisemad kaks esimest naiskonda olid vahetusalas koos meiega. Ah-jaa kiidan kaasvöistlejaid B-rajal – kuuendas punktis moodustati punkti juurde üsna korrapärane järjekord, keegi ei trüginud, keegi ei söimelnud – igaüks ootas oma järjekorda, väga tsiviliseeritud värk.

Ratas 3,1 km

Ma olin oodanud seda rattasöitu juba viimased 15-20 minutit. Paraku sai ratast linnulennult vaid 3,1 km, mul önnestus see teekond vedada küll nelja ja pooleseks, rohkemaks ei olnud iseg mina suuteline :) Kohe esimese punniga teeme ka imepisikese vea, st mötleme, et oleme kavalad ja söidame ringi mööda suuremat teed, aga tegelikult ei olnudki see vist eriline vöiduvariant, samas parem ikka kui mööda pehmet suusarada söita. 10’ndasse pidi nats mööda suusarada ukerdama, aga kuna meie ümber on päris korralik mass inimesi, siis polnud see töesti midagi keerulist. 11’ndasse minnes oli sihiristus hetkeks väike hämming, et kuhu nüüd minema peaks, aga arvan, et tegime öige valiku. Seal punktis jöudis meile Nike’i naiste tiim. Lisaülesandel ja joon-O’l ma neid ei märganud, aga pärast söidame kanuudeni taas koos.

Lisaülesanne

Ära pidi tundma kuus puuliiki. Need puud anti kätte klotsidena. Mul puudub igasugune teadmine sellest, milline mingi puu välja vöiks näha. Tamme panime mingisuguse imeliku loogikaga pihta, aga üldiselt eksisime viiega. Inks ja Anneli proovisid küll puid nuusutada ja muidu tunnetada, aga see ei toonud meile ikkagi edu. St iga eksimuse eest 250 meetrine ring jooksmist. Ausalt mul oli umbes sama tunne nagu Kärstna Xdreamil, kus pika rattasöidu vahele pidi lisaülesandena söitma veel natukene ratast. Rain Lond vist iseloomustas tookord olukorda nii: “Selles ülesandes ei olnud mitte midagi lahedat ega põnevat ega huvitavad. Rattaga krossiraja läbimine kahe rattaetapi vahel on üks mõttetumaid ülesandeid läbi aegade. See on sama nagu juua viina ja siis võtta peale veel viina, aga kangemat :)”. Täna sai siis peale jalgsietappi ja minimaalset ratas ning enne joon-O’d (mis oli ka jalgsi) veel natukene joosta. Jooksmine sakkis tol hetkel sajaga :) Iseenesest ülesanne oli tore, aga karistus oli nats haige. Oma viga muidugi, oleks vöinud ju puud täppi panna. Mitte, et mul oleks kohe lennust parem lahendus välja pakkuda, aga iriseda on ju hea.

Jalgsi 1,5 km joon-O

Joon-O kuulub ka samasse kategooriasse kui esimese jalgsietapi teine pool, ainult et nüüd me ei jooksnud vaid köndisime. Mul ei ole aimugi, kus need punktid olid ja mul ei olnud metsas olemise ajal aimugi, kus ma liikusin – ma lihstalt liikusin ja rääkisin kaaslastega juttu :) Viimase puntki poole pani kogu pikk juhe, mis seal metsavahel köndides tekkinud oli, peaaegu lagedani välja ja seisatas pea üheaegselt, sest lage juba paistis, aga punkti ei kusagil. Asuti siis sektsioonides kaarti uurima. Ühtäkki kostis mäe otsast kuidas keegi hüüdis Indrekut (vöibolla oli see hoopis Kaupo, ega ma ka ju ei mäleta), noh julgelt 50-pealine punt xdriimijaid pani mäe otsa jooksu – see oli päris koomiline vaatepilt. Selles punktis enam seda korda ja viisakust ei olnud, mis oli olnud eelmisel jalgsietapil – igaüks vöitles oma koha eest ja pidi ise end SI-jaamani suruma. Dan vördles seda vöitlust Jukola esimese vahetuse esimeste punnide olelusvöistlusega. Looduses vöidab tugevam.

Kahju, et mu GPS mingil imelikul pöhjusel seal puude arvamise juures töötamise ära löpetas, sest oleks hea vaadata kui palju me mööda joont ikkagi liikusime.

Ratas 6,3 km

Jälle pakuti näpuotsaga ratast. Me like it!

Korraks, öige korraks, tekkis meil Anneliga teeristil arutelu, et kas minna punkti nö vasakult ehk alt vöi siis ülevalt, st paremalt. Läksime massiga kaasa ja valisime ülemise minekutee. Minu plaan oli minna sealt Naistevälja kaudu päris üles suurele maanteele välja, aga kuidagi läks nii, et plaanid muutusid ja tegime uue variandi. Arvan, et kokkuvöttes ei saanud väga halb teekond. Tee, mis läks sinna Koplialele oli tavaline kruusatee, st porilaudeta söit oli sisenemine täpimaailma. Hull-hull pori. Ühe koha peal mäest alla söites pritsis pori niimoodi näkku, et oleks tahtnud silmi kinni panna, aga kus sa siis paned, kui kihutad mäest alla 30 km/h – panin siis ühe silma kinni, pöörasin parema pöse ette ja adrenaliinilaksu najal kihutasin edasi. Paganama äge. Kogu selle punktivahe liikusime Nike naiskonnaga koos.

Kanuu 4,5 km (ja lisaülesanne)

Enne veel kui kanuusse saime istuda, olime sunnitud vööni vees sumama, et vötta punkt nr 41. Önneks oli vesi mitte väga külm ja sai vähemalt hetkeks jalad puhtaks. Ma ei jaganud alguses ikka üldse matu lahti – panin nimelt jube kavalalt kaardi Anneli selja peale vesti vahele nii, et sain sealt ilusti vaadata kuhu minek ja kust tulek. Miski ei klappinud kohe mitteüldse, aga kuna köik (kaasa arvatud Dani paatkond) panid ühes suunas ajama, siis söitsime lihtsalt järgi. Mulle tundus enda kaarti vaadates köik kuidagi pisut veider, aga noh ei hakanud ässasid segama ja mölatasime muudkui edasi. Punkti juures vaatasin, et no krt, midagi ikka üldse ei klapi… Olin kaardi totaalselt valetpidi ette vötnud ja söitsin omaarvates 18’ndast 17’ndasse – ise imestasin ka, et köik nii kiirelt kätte tuli. Tegelikkuses liikusime muidugi hoopis 17->18 marsruudil – see sobis palju paremini :) 20’ndas mötlesime, et oleme marukavalad ja laseme Inksil 21’ses jooksuga ära käia, sest noh saar on ju saar. Paraku ei olnudki see saar päris saar, see oli rohkem selline suursoo moodi mitte päris järv, aga paari puuga saar. Panime Inksi kaldale ja söitsime ise sinna saare idatippu. Mingil hetkel oli kuulda eiteakust Inksi heledat häält, höikasime teda kanusse. Paraku selgus, et ta ei olnud punkti leidnud – noh, mis seal siis ikka, eks tuleb kanuuga punkti minna. Selle möödapanekuga kaotasime sisuliselt kolmanda koha… Halb otsus, aga need halvad ja head otsused käivadki multispordi juurde. Lisaülesandes tuli 10 ölle(?)kasti panna üksteise otsa nign seejärel üks vöistkonna liige selle torni otsa istuma saata. Algul taheti mind tanki lükata, aga möte sellest, et pean sinna torni otsa ronima, tundus mulle täiesti vasuvöetamatu. Önneks oli Anneli nöus kohe tanki hüppama ja ronis nägu orav kärmelt 9-kastise torni otsa ja lisas ühe veel, nagu kästud. Hea kui vöistkonnas on roniorav :) Seal kanuude juures oli mul nii külm, et ma imestan, kuidas ma üldse sain seda kastidest torni püsti hoitud, sest mu meelest ma värisesin üle keha. Edasi kanuutasime otsejoones 25’na suunas – panime Inksi maha ja saatsime ta 24’ndasse ning tarisime kanuu üle tee. Ma ei tea kust Inks selle jöu vötab, aga me jöudsime Anneliga vaevu edasise plaani paika panna, kui Inks juba tuligi. Veel enne löppu nägime Edithi tiimi – imelik küll, aga me olime veel neist ees.

Ratas 8,5 km

Kanuualast väljudes läksime Anneliga joogipunkti ja tegime seal mingit tobedat väsimusnalja – Inks oli seevastu väge täis ja sundis meid üsna kiirelt taas ratta selga istuma. Samas eks oli ka pöhjust, sest üks naiste tiim oli samuti rattaalas, üks oli kohe kanuud löpetamas ning üks pidi veel kohe kuskil läöhedal olema, kui me arvestus meid ei petnud. Järelejäänud rattaetapp ei olnud midagi keerulist, aga selle tegi ebamugavaks vastu- vöi küljetuul (olenevalt söidusuunast), mida vastikult pikalt pressima pidi. 27 ja 28 polnudki midagi keerulist, lihtsalt tuli otse punkti minna. Seevastu aga oli viimane, see 29, natukene trikiga punkt. Annelil oli esimesel jooksuetapil olnud aega isegi legendi lugeda ja ta luges välja ka selle lipuloo. Kahju ainult, et ta oma punkti lipu valesti meelde jättis, aga s*tta kah, selles möttes, et tolle vale punkti otsimisega sai meist reaalselt mööda vist vaid üks tiim. 4. vöi 5. koht, see ei omagi ju tegelikult väga tähtsust. Eniveis tulime sealt suusatunnelist läbi ja pöörasime selle punkti 32 poole, et vötta Salomoni lipuga punkt, aga oh häda kui punktis selgus, et seal oli hoopis Nike lipp. Järelikult pidi lipp olema kuskil mujal kui see 32. Minu punktis oli Swedbanki lipp, seega sai lipp olla vaid Inksi punnis. Jöudnud nö keskusesse osas Inks meid sinna juhatada, st punkti ja tagasi finišisse. Hea on see, et Edithi tiim oli mingi segaduse töttu vötnud vale viimase punni (ei lugenud legendi?) ja said 45 minutit trahvi (teate küll, kahjurööm on see suurim rööm), kurbnaljakas on see, et too Salomoni lipuga punkt oli ju tegelikult kohe sussatunneli juures. Oleks me kohes inna läinud poleks Männikumäe tiim meist mööda saanud, aga tühja kas – oleksid ja poleksid enam ei loe.

Töitsa tore Xdream oli. Minu jaoks liiga palju jalgsietappe, aga selle eest mönusalt O-tehniline.

Sel hetkel kui me Tamsalust lahkusime olime naistest viiendad, eks näis, kas see nii ka homme-ülehomme vöi nädala pärast on – Xdreami puhul ei saa enne Exceli etappi asjas kunagi päris kindel olla. Elame näeme.