Pühapäevane 5-tunnine tervisesport vihmasajus ja tuules ei möjunud mu tervisele eriti tervendavalt, pigem vastupidi. Olin juba peaaegu tänasest päevakust loobumas, aga kuna ma polnud juba kolm päeva la essugi teinud, siis mötlesin metsa vähemalt jalutama minna. Veel autoski oli mul üsna nörk olla, aga värskel öhul on vöime imesid teha – nii pea kui ma Vääna-Jõesuus autost välja astusin, tundsin et juba ongi parem. Mötlesin, et äkki ikka sörgin nats.

Sörkisingi. Marumönus oli. See ei olnud väga mönus, et alates viiendast kuni kolmeteistkümenda punktini jooksin ühe oma klassi daamiga koos ja see segas natuke mu mönusörkimist. Natukene on vist minus ikkagi sportlast ja niisama alla anda ei tahaks, isegi kui teen seda alateadlikult. 13’ndaga tegin vea ja lasin konkurendil minna. Jälle mönus :)

Mulle öudselt meeldib sport, mida ma teen iseenda jaoks. Tänane tulemus on absoluutselt mitteoluline, peaasi, et enesetunne hea on ja hetkel on enesetunne parem kui päeval. Vahel vist ikka on sport tervisele kasulik.

Loodan, et Jukolaks saab tervis veel paremaks, kuigi pean ilmselgelt paari päevaga pea vöimatu vörrandi lahendama, sest pea on jube paks otsas – nohu ja kurguvalu lihtsalt teevad inimesega nii.

Ma lähen teen nüüd teed…