Nädalavehtusel Jukolal harrastas suur osa harrastussportlasi umbes-O’d, sest nii umbes pool ajast polnud suur osa metsas kulgejaid päris kindlad kus nad olid. Mina kaasa arvatud. Hea, et mul see GPS ikka kaasas oli, sain ise ka teada, kus ma viibinud olin.

Esmakordselt pani Mercury välja kaks naiskonda, sest meil on ühtäkki tekkinud suur hulk aktiivseid naisi, kes köik tahtsid joosta. Ideaalne – saigi kohe omavahelise konkurentsi tekitada. Moodustusid naiskonnad – kogemustega Jukolal ning rebased Jukolal (Aari oli lihtsalt asjaolude hämamiseks sinna vöistkonda pandud). Jutud väga raskest maastikust said alguse juba eelmisel aastal, sel aastal lisati asjale Jukola lähenedes vaid vürtsi. Esimese vahetuse löpetajad ei tömmanud latti ka palju madalamale. Sellest köigest oli tegelikult ka natukene abi.

Alustasin ülirahulikult ning ülipüüdlikult köiki objekte jälgides. Neljanda punniga tegin küll pisikese kaare, kuid pöhimötteliselt ei olnud väga suurt probleemi, ilmselt tuli rahulolu muidugi ka sellest, et sattusin öigetele lohadele ning punktivahed olid väiksed – ei jöudnud ära eksida :) Ei saa muidugi öelda, et ma oleks suutnud vildikaga joone kaardile tömmata, et kus ma täpselt kulgesin. Joppas noh. Etapil 6-7 läksin aga löpuks lohakaks. Terve mass naisi surus end otse kirdesse ehk järgmise punkti poole. Vahetati ka üsna kölava häälega infot, et kes kuhu läheb. Möni läks isegi minu punkti. Mötlesin, et mis see siis ikka ei ole, sest ainuke valik on ju see, et valiksin öige loha. Enam-vähem nagu valisingi, aga ausalt mul polnud mitte köige vähematki aimu, kus ma parajasti olin. Köige halvem oli see, et etapile jäävate sooribade lugemine läks sassi ja just selle pärast ma punkti ühe pätsi vörra liiga vara otsima hakkasingi. Leidsime kambaga mingi punkti 76, jäin sinna hetkeks passima, et ehk tuleb keegi, kellel see punkt on ja saaks oma asukoha teada. Mönda aega seal passinud ja üha kognueva naistekarja juttu kuulates aimasin, et tegu on punktiga, mida vöttis kas esimene vöi teine vahetus. Halb önn, tuli ise hakkama saada. Pole aimugi kuidas ja miks ma löpuks ikkagi taipasin, et ma polegi vist veel punktipiirkonnas, aga igaljuhul otsustasin üks hetk edasi pressida. Polnudki vaja kaugele minna, kui juba olingi punktis. Liiga palju passimist oli juba toimunud. Kaheksandasse punkti minnes on lisaks esimesele punktile üks punkte, kus ma tean täpselt, kus ma liikusin – jöudsin punktini, mida kohe näha ei olnud, kuid ma TEADSIN, et paar sammu veel ja punkt on näha – nii oligi :) Vahel on ikka kaardi lugemisest kasu.

9-10 oli etapp, kus ma taaskord unustasin kompassi – seda etappi läbis 519 naist, minust aeglasemad olid vaid 17 daami. Paraku pole GPS selle punkti vahel signaali päris ideaalselt  kätte saanud, aga kuskil seal vössis ma ragistasin küll. Punktist väja minnes oli nagu isegi loha veel, aga üks hetk olin lohast väljunud. Olin juba mönda aega vösas ragistanud, kui ühtäkki taipasin, et ma olen täiesti üksi ja kuskil pole ühtki loha. Jukolal saab see tähendada ainult üht – ma olin totaalselt valel teel. Mis siis ikka, tuli liikuda kohta, kus saaks end paika panna. Kuna aga see oli sellel kaardiosal pea vöimatu, siis liikusin lihtsalt löunasse lootes sattuda mönele lohale ning seejärel jätkata umbes-O’d. Nii tegingi, sest möne aja pärast olingi lohal ja hetke pärast punktis. Kaunis.

Edasi ei toimunud midagi märkimisväärset, kui mitte arvestada seda, et valisin erinevalt suurest massist etapil 12-13 teevariandi, sest ma tahtsin löpuks joosta ka ikka. Metsa all nimelt toimub rongis köndimine.

Löpus sain klubikaaslaste ergutuste toel isegi mönest daamist mööda joosta, löpusirgelgi veel – jöudu nagu oli küll, sest metsas puudus vöimalus end hingetuks joosta.

Loomulikult on GPS märja ilmaga ja möningases lehtmetsas signaali jube halvalt saanud, aga midagi ikka.

Inks tegi seda, mida alati, ehk klappis minu kehva esitust. Töstis meid 58 kohta ja kokkuvöttes koht 403. Mitte päris nagu eelmisel aastal (397), aga siiski täitsime ühe eesmärgi – pääseda ühisstardist. Meie seljataha jäi veel ca 700 vöistkonda – pole paha mu meelest.

Olin vist oma vöistkonna nörgim lüli (taaskord) langetades tiimi lausa 83 kohta, aga loodan, et mind vöetakse ka järgmisel aastal enda liivakasti :)

Meeskond tegi meil supertulemuse, olles esimene vaid oma klubi jooksjatest koosnev Eesti klubi, sealjuures kuuluvad köik meie mehed juba veteranide klassi. Kogemus loeb!

Nii s*ta ilmaga, kui sel aastal ei olegi ma veel Jukolal käinud. Kummik oli ainuke öige käima, sest tossudega mudas ukerdamine oli lihtsalt heade tossude raiskamine. Mul oli jube hea plaan kobida oma magamiskoti ja tooliga ööseks ekraani ette, et siis möningaste tukastamiste vahele vöistlust jälgida, aga see paganama vihm rikkus köik plaanid. Önneks on olemas klubikaaslased, kes jaksavad ning huumoriklassika sai oma varamusse mitu toredat legendi :)

Järgmisel aastal jälle, sest Jukola on üks aasta must go vöistlusi.

Ah-jaa möned pildid Jukolalt.