Täitsin sel nädalal kaks plaani, mida olen juba ammu pidanud :) Vöib nädala kordaläinuks lugeda.

Neljapäeval käisin jooksmas Saku rabametsa terviserajal. Olen seda juba pikalt plaaninud, aga kuidagi pole sinnakanti asja olnud – nüüd sobis plaanidesse. Kuivörd päevak Padisel plaanidesse seevastu ei sobinud, siis asendas too Saku rada päevakut peaaegu ideaalselt – puudu jäi vaid O-osa. Ei oska arvata, mida selle 7-km’se raja kasutamise statistika näidata vöiks, aga ma arvan, et tavaliste tervisesportlaste poolt seda rada väga ei kasutata. Pean silmas kepiköndijaid ning tervisejooksu tegijaid, noh need, kellele meeldib puhas ja sile jooks :) See osa, mis on rajal soos ongi reaalselt soo, selles möttes, et tee on pehme ja kohati mudane. Mina orienteerujana muidugi ei kurda. Vahepeal vist eksisin ka korrda rajalt ja sattusin mingile ratturite singletrackile, aga ka see oli väga äge. Nagu päris. Kui vöimalust on siis lähen sinna Sakku kindlasti veel.

Täna aga ajasin ratta välja, et löpuks ometi teha see ring, kus saaks tagasiteel koju söita Keila-Joast alates allamäge koduukseni. Alguses oli köik ilus, sest ilm oli ilus ja tuul oli ka nii, et kojutulles on taganttuul, st noh ideealne :) Jöudnud Paldiski mnt’l sinna teeristi, kus peaks keerama Vääna poole, et sealt Keila-Joale minna, otsustasin pärast pilku kellale, et tühja-kah, ma söidan Keilani välja. Vastutuul oli ikka hull, mu ainuke möte oli, et Keilast Tallinna poole keerates saab löpuks ometi allatuult söita. Ega ikka ei saanud küll. Söitsin Keilast mööda ja pöörast Keila-Joa peale. Tundub, et kui 75 km’i läbimisel önnestus mul tuult petta sedaviisi, et vastutuult pressima peaaegu, et ei pidanudki, siis täna sain topelt – mu lootus, et alates Keilast tuleb söit vaid allatuult varises kokkku, sest tuul oli endiselt vastu. Maksis vist kätte. Pealekauba läks see tuul aiva tugevamaks ja silmapiriil oli näha ka vägagi ähvardava moega vihmapilvi – see köik ei töotanud head.

Vahepeal tegin peatuse Karjaküla kalmistu juures, et täita veepudel. On ju igati loogiline arvata, et igal kalmistul on kaev. Sellel Karjaküla kalmistul on selline kaevu moodi ehitis, ehk et maa seest tuli üks toru, millest oli lastud vett paarisaja liitri suurusesse paaki. Tore, eks? Lillekastjatele ma mötlen, sest see toru oli nö kinni keeratud. Seisev vesi ei tundunud väga joomissöbralik. Loobusin raske südamega. Etteruttavalt olgu öeldud, et Rannamöisa kalmistul on mönus vanakooli kaev, kus saab väga head külma joogivett.

70,15 / 3:27:52

Tänase päeva täppisteaduse sooritasin Keila-Joal, st ajastasin sinna jöudmisse täpselt saju ajaks. Tundsin, et hakkas tibutama. Tegin poe juures peatuse, et vötta paar kilekotti fotoka, iPodi ja telefoni pakkimiseks. Jöudsin vaevalt poes viibida ca minuti (kui sedagi), kui välja tulles avanes vaatepilt, mis ei olnud üldse jalgrattasöbralik – hoopis vastupidi, sest köik oli ümberringi täiesti hall. Arvestades töusnud tuult ja vihmaga alanenud temperatuuri ei tundunud kojusöit eriti mönna, sest kilekat ei olnud ma ju kaasa vötnud. Hea, et olin vähemalt telefoni kaasa vötnud, sest hädaabiköned kulusid marjaks ära. Hea, et Heidi oli valmis söpra aitama ja töi mulle dressika. Esialgu pidasin väikest plaani, et kui see vihm ei löpegi, siis äkki viitsib Heidi mind kuhugi päikselisse kohta visata, aga Heidit oodates sai vihm otsa ja päikegi tuli välja, seega ei jäänud muud valikut kui pidin plaani elluviimist jätkama. Isegi tuul oli löpuks mulle kättemaksmise löpetanud, st allatuult koju – elu oli hetkega ikka paganama ilus :)

Vörreldes selle 75’ga oli tänane söit oluliselt raskem. Ma arvan, et see tuleb sellest pikalt mööda maanteed söidust, see on ikka pisut nüri tegevus. Vaheldust on vaja.

Homne 100 KP jooks tuleb vist päris vaevaline.

Löpetuseks nv tähtsamast sündmusest – inglastel on vöimalus homme mu nädalale perfektne punkt panna :)