Eilse päeva halbnumber oli 4. Inglastele löödi 4 kolli ja mu koht 100KP’l oli neljas. Kahemilline ebaönn.

Ma polnud varem kunagi tollel 100KP üritusel käinud, aga idee suurest hulgast KP’dest tundus jube äge. No ja eks kiitvaid jutte oli ka siit-sealt körvu jäänud. Kuivörd ma sellel hooajal juba jube entukas olen olnud, siis panin end sellelegi O-vöistlusele kirja. Taas üks täke voodipeatsis :)

Startisin oma klassi kolmandana, aga kaks esimest daami sain vist kätte üsna kiirelt, sest sinna kuuendasse punni läksin ma küll vist esimesena – vöibolla oli rajameister enne läinud, sest mingid jäljed sinna ikka läksid. Üleüldse startisin ma suht alguses ja seetöttu ei olnud mind metsas eriti kaasvöistlejaid aitamas ka. Nii need möned eriti tobedad vead sisse tulidki.

Stardist kuni 9’ndani oli köik väga hästi, siis aga vaatasin, et nii lihtne punktivahe – tühja kah, mööda orvandit üles ja seal on suur lame lohk. Teoorias, eksju. Praktikas köndisin vist punktist ikka väga lähedalt mööda, aga mitte ei osanud punkti näha. Hea, et polnud tegemist reljeefikaardiga, sest lage töi selguse majja. 12-13-14 vahel suutsin ka mingeid veidraid sik-sakke teha, aga minu puhul on suunaviga juba nii tavaline, et mind ei pannud see väga üllatumagi. Järgmine ja ühtlasi päeva suurim viga tuli punktiga 17. Kaardi peal tundub köik imelihtne, tegelikult aga oli see auk, milles punkt oli, kaetud paari-kolme-nelja tiheda kuusega ja otseloomulikult oli punkt täpselt nende keskel. Teate – ma ei osanud kuuskede vahelt auku otsida. Tiirutasin hoopis seal suht arutult ringi, olin juba natuke pahane. Löpuks tuli mäe pealt üks vanem daam ja kepsles elegaantselt otse punkti, mis mulgi üle jäi – sisenesin minagi kuuskede vahele. Pärast seda mitmeminutilist nöutult metsa all tuiamist oli rööm nii suur, et panin valele poole ajama. Önneks taipasin siiski öigel hetkel ka ümbrust jälgida ja keerasin otsa ringi ning vötsin oma punni. Edasi läks esimese ringi löpuni vigadeta. Kokku oli seda esimest osa 3,8 km’i (st mina läbisin nii palju).

Reljeefi osas alustasin kohe väga aeglaselt, et vot nüüd loen küll köik rahulikult kaardilt välja. Üldiselt lugesingi. 24-25 etapp vöib tunduda küll natukene veider kaardi pealt vaadatuna, aga seal jooksin mööda teed – möni asi on mulle sellest kaardist ikka meelde jäänud :) 26-29 olid taas midagi umbes-O sarnast, sest ma ei oska tavalisel kaardilgi end seal karjäärihakatises paika panna, rääkimata siis veel reljeefikaardil. Läksin umbes suunaga punkti poole – teel kohtasin ka kahte valet punkti, aga muidu loen ettevötmise kordaläinuks. Pöhimötteliselt oli reljeefi köige meeldivamad poolteist kilomeetrit rajal, sest seal ei teinud ma viga :)

Jäänud oli veel 1,5 km’i, rohkem selline vormistamise küsimus. 40’ndasse minnes käisin korra veel ühes vales punktis, sest ta paistis metsa vahelt nii ilusti kätte – patt oli sinna mitte minna. 43’ndasse minnes ei tea ma ise ka miks ma sellise kaarega sinna punkti läksin, ilmselt olin juba tsipa väsinud ka. Kaua sa ikka jöuad koguaeg pidevalt kaarti jälgida.

Pärast finišit oli pöhiline see, et ikka köik punktid vöetud oleks – seekord joppas. Vöit nii mönegi konkurendi üle on lihtsalt boonus :)

Lahkusin vöistlustelt teadmisega, et ehk önnestus mul kolmas koht saavutada, aga nagu öeldud  – neli oli mu eilse päeva halbnumber. Öhtul selgus töde.

Kokkuvötteks vöiks öelda, et ega see laupäevane 70 km’ne rattatiir väga hästi ei möjunud, sest joosta üldse ei jaksanud, samas jällegi ongi mu kiiruslikud vöimed suht nullilähedased, seega köik korras – jääb vaid sportimise rööm. Tühja see tulemus, peaasi, et mönus on :)

***

Tänaöhtune vutt jäi nüüd küll vaatamata, aga ega sealt midagi head ei tulnud ka. Ma ei näinud vist ühtki väravat. Mulle ikka üldse ei meeldi see Brasiilia – hull kamp teesklejaid ja kätega vehkijaid, kes arvavad, et nemad ongi jalgpall. Ega ikka ei ole küll.