Olgugi, et mul on see Keila-Joa mets pöhimötteliselt peaagu peas, on seal ikkagi päris äge käia. Kujutan ette, et rajameistril on seal tösine tegemine, et mitte korrata eelmise aasta punkte. Stardi ja finishi koht näiteks olid täna täpselt samad, mis eelmiselgi korral, aga tühja kah – peaasi, et metsa saab. Nii mönigi punkt oli paarikümne meetrise vahega, vähemalt oli natukenegi vaeva nähtud. Vist. Mu tänane teine punn oli sama, mis eelmise aasta kuues – see on muidugi nats piinlik möödalask, samas jällegi huu keers.

Kuni kuuenda punktini väga muret polnud, siis tuli minu hirmuunenägu, st tuli minna lihtsalt suunaga. Ma pole selles kompassiasjanduses teadupoolest kirkaim kriit. Mötlesin, et kui muud ei ole, siis jooksen lihtsalt teeni välja ja sealt vaatan edasi, mis saab. Loomulikult lootsin ka kaaspäevakuliste abile :) See teiste päevakuliste abi mind punkti juhataski.

Seitsmendasse oleks pidanud kohe mööda toda sihti minema, aga ma mötlesin, et olen ikka nii O-sportlane, et jooksen mööda körgusjoont mustikate vahel – see löppes aga sellega, et hakkasin iseendas kahtlema ja päris punkti välja ühe hooga ei jooksnudki. Viimase vihje punkti asukoha kohta andis klubi esiorienteeruja :)

Viimasesse punkti minnes jooksin ühest mäest lihtsalt niisama üles, et sealt kohe sama targalt alla minna. Kui ei jaga pea, siis jagavad jalad. Töestatud!

Mis uus mood see on, et pöhja-löuna jooned on sinised? Pole enne sellist asja kohanudki.

***

Aasta esimene oli tänane suplus meres. Mönus. Absoluutselt mönus!