Lubasin juba ammmmuuuuuu iseendale, et lähen kord Paljassaare poolsaart avastama. Eile ja täna tegingi seda. Eile joostes ja täna rattaga. Küll ma olen rahul, et ma löpuks need otsad ette vötsin, sest seal on absoluutselt ägedad rajad, rattaga trenni tegemiseks vöib muidugi väheks jääda, aga niisams suveöhtuseks kulgemiseks kölbab küll ja kui mul peaks mingil imelikul pöhjusel tekkima soov minna pikemale jooksuringile, siis see tänane rattaring (möningaste mugandustega) on suurepärane sörkimisdistants.

Niisiis eile. Esialgu olin plaanita, st jooksin lihtsalt poolsaare tipu poole. Tee peale jäi näiteks Pikakari rand, mis on hullult äge masside poolt avastamata rand, peaks sinna ükspäev ujuma minema. Tundus selline ujumiskölblik. Kuivörd rannast juba poolsaare üks tippudest paistis, siis otsustasin sinna tippu minna. Tuli välja, et sinna viis täitsa möistlik tee. Tipust teadupoolest edasi minna ei saa, seega keerasin otsa ringi kepsutasin tagasi. Kaart ühes teeristis pani mulle pähe mötte, et sellele teisele poolsaare tipule tuleb minna rattaga. Tol hetkel ma veel ei teadnud, et see saab juhtuma juba täna :)

Tagasiteel märkasin, et taevas minu paremal käel on peaaegu tumemust. Nii musta taevast polnud töesti ammu näinud. Kui ma esialgu isegi plaanisin natukene kuhugi edasi uitama minna, siis pilk paremale ning sähviv taevas silmapiiril andsid üsna üheselt möista, et ainuke lahendus saab olla kojuminek. Mida rohkem kodupoole jöudsin seda suuremaks läks tuul, loogilise jätkuna hakkas löpuks sadama. Oli see vast maru, mis neist pilvedest valla pääses.  Löpu koju pidin juba spurtima, sest vihmapiisad läksid umbes rusikasuuruseks. Mitte, et mina suhkrust oleks, aga fotokas ja iPod ei armasta vett :)

Täna läks nii, et viisin kohe ellu värske plaani “Paljassaare poolsaare rattaretk”. Lootsin salamisi, et see tuleb vähemalt 30-35 km’i, aga tegelikult pidin kojusöites veel vaeva nägema, et 20 km’gi tuleks. Tänane ring saigi selline lühikesevöitu, aga paganama äge oli. Mulle selline avastusretk meeldib.

Kaardi pealt sain praegu teada, et eile käisin Väike-Paljassaare ja täna Suur-Paljassaare poolsaarel. See rada seal suuremal poolsaarel oli hullult äge, aga eks mängib rolli ka see, et ma polnud seal varem kunagi söitnud, teisel korral ei pruugi see enam nii äge olla. Sellegipoolest  – äge noh :)

Paljassaare ja Kopli poolsaart ühendab omavahel kai, panin mööda seda siis Koplisse ja seiklesin seal vanade ning mahajäetud majade vahel. Nendel kurikuulsatel Kopli Liinidel (vöi liinidel – suure vöi väikse tähega?) elatakse siiani, möne maja ees sesiab päris korralik autogi. Täielik üllatus oli minu jaoks Neeme tänav – seal on täiesti korralikud elumajad. Mulle (ja ilmselt mitte ainult mulle) on jäänud mulje, et köik, mis on seal liinide kandis poolsaare otsas on täiesti mahajäetud kant, kus elavad vaid narkomaanid ja kodutud. Väga eelarvamuslik muidugi, aga need eramud seal olid töeliselt meeldiv ülaltus. Ma ei ole küll kindel, kas ma ise seal elada sooviks, aga kui inimestel meeldib, siis miks mitte.

Tänase söidu löpetuseks otsustasin ise oma peas, et ma ikka ei ela Koplis, ma elan Sitsis :) See kölab ju palju paremini. Kopli on see seal poolsaare otsas, kus on lagunenud majad ja natukene nö teine Eesti vöi siis noh üldse mitte Eesti.