Käisin täna Rein Rannapi ja Mihkel Mattiseni tuuril “Klaver tuleb külla“. Ma olen vist armunud Mihkel Mattiseni kätesse :) Raske on mitte olla, kui vaatad poolteist tundi jutti, kuidas näpud mööda klahve käivad nii filigraanselt, et sönad saavad otsa. Möne loo puhul oleks arvanud, et filmile on kiirendusrežiim peale pandud, sest ma töesti ei saa aru, kuidas on vöimalik näppe nii kiirelt liigutada ja sealjuures veel öigeid klahve tabada. Tipuks köigele lugesid nad sel ajal veel nooti ka. Müstika, aga jube lahe müstika. Isegi minusugune kultuurikauge tervisesportlane sai aru, et tegemist on töeliste oma ala meistritega. Rannap on teada pisut friik (heas möttes), aga Mattisen oli minu jaoks küll ülimeeldiv üllatus – tösiselt noh, need käed on NII osavad.

Stiilinäide.


Rannap & Mattisen – Brahms: Ungari tants nr 5

Soovitan kindlasti ära vaadata/kuulata ka “Kosmoseturisti blogi” ja “Naiselik Pool

Vöimalusel minge ka kuulama/vaatama – sellel reedel veel viimast korda Keila kirikus. Tasub söitu.

PS Mul ei ole aimugi, kas Arvo Pärt ka ööklubis käib, aga just sellise alapealkirja oli Rein Rannap ühele oma loole pannud. Ma ei tea miks, sest olen muusikast piisavalt vähe aru saav inimene – ma ei suuda loost vastavaid emotsioone välja lugeda. Lugu on lihtsalt kiire, aeglane, hea vöi halb :) Lihtne, eks