Öö oli töesti pime . Mitte siin, vaid Karulas. Kui tavaliselt on olnud Xdream kuskil Jaanipäeva paiku, siis on see olnud sisuliselt hämaras ja polegi nagu päris ÖÖ-O. Nüüd aga tehti päris öine Xdream ja see oli äge. Paganama raske, aga äge. Hommik päikesetöusus ja uduses metsas sportides on üks mönusamaid elamusi. Sel hetkel vöisin ma muidugi olla peaaegu surmani väsinud, aga siiski nii ilus oli, et vahepeal pani kohe ohkama. Fotokat oleks vaja olnud.

Kuna nii Inks kui Anneli sooritasid kodustel pöhjustel altärahüppe, siis olime Merliga veel kolmapäeval kolmanda liikmeta. Olime valmis viimases hädas kasvöi kahekesti raja läbima, peaasi, et öö-seiklust saaks. Önneks on meil tuttavaid nii orienteerujate, saalihoki mängijate kui ka jalgpallurite hulgas ja suuremal hulgal trahviminuteid jäi kogumata. Seekord lükkasime tundmatus kohas vette Annika (könekeeli Karbi).

Aga asutagu asja kallale (kliki lingil ja loe edasi)

Ratas

Kui korraga stardib mitte maailma raskemaile rattaetapile 390 seiklussportlast, siis on mass ja hoog päris suur. Ma ütleks, et see oli isegi mönevörra ohtlik. Loodetavasti kellelgi midagi ei juhtunud. Mingi trikk peaks stardis ikkagi olema, hajutaks mönevörra masse. See selleks, sest seekord seda ju polnud, st tuli lihtsalt vändata nii nagu torust tuleb. Hea vähemalt, et punkti polnud pandud teerajale, kus oleks tekkinud edasi-tagasi liiklemine, sest see oleks olnud ikka üsna kujutlematu segadus. Esimene punkt oligi rohkem peatumise küsimus, sest punkt oli “koht teel”, aga ega see peatuminegi ohutu pole, kui iga hekt on selga söitmas vähemalt 1oo ratturit. Köiki oma liigutusi pidi köva häälega teatama, enne kui teha vöis, sest siis olid kaaslasi vähemalt hoiatanud. Üldse oli see esimene rattaetapp päris kärarikas, sest öö oli juba piisavalt pime ja ega polnud ju aega ringi vaadata, seega tuli vahepeal kontrollida, kas söber on ikka olemas, st kogu see mass liikus pidevalt nimesid höigates – Mari, Margus, Merli, Priit, Kaarel, Karp jnejne. Naljakas :)

Minu rattaetapi parim sooritus oli vahetult enne teist punki, kus ma vist esimesena öigele teeotsale pöörasin, sest suur mass, kes meil enne eest oli söitnud tuli hanereas teise punkti poole vasakult mööda lagedat ratas käekörval.

Üldiselt olid väiksed LED-lambid muidugi liiga hädised öiseks rattaralliks. Hea, et köik önnetusteta löppes. Hommikupoole valges sedasama teed söites, olime isegi üllatunud, kust me enne kartmatult läbi olime rallinud.

Rattaetapil olime 49 minutit ja koht rattaetapi löpuks oli 49. Täitsa rahuldav.

Kanuu

Peamine, mis mulle kanuust meede jäi oli see, et vesi oli haiglaselt soe. Mitte halvas möttes muidugi :)

Kuivörd enne meid oli vette läinud 50 paatkonda, siis eriti keeruline me ülesanne ei olnud, pidime vaid järgima tulede rida, mis eespool näha oli. Kuni selle väikse ojakeseni, mis viis teise järve oli köik väga mönus. Isegi kanuutamine tundus vastuvöetav. Seda, mis toimus aga esimese kanuupunkti juures on rakse kirjeldada. Proovige ette kujutada ca 7-8 meetri laiust oja/kraavi ja asetage sinna siis 50-60 kanuud, kes köik tahavad punktini jöuda ning seejärel siis jälle sama oja kasutades järve tagasi jöuda. Sisuliselt seisid need kanuud lihtsalt kohapeal ja esialgu puudus vist köigil idee, mis nüüd edasi saab. Ühel hetkel hakkasid julgemad liikuma tagantpoolt ettepoole teiste kanuusid kasutades ning ka mööda mättaid hüpeldes vöi siis hoopis rinnuni vees uhades. Meie olime oma kanuuga kuskil keskel ja liikumivöimalus oli suur NULL. Merli otsustas siiski kasutada mööda mättaid  hüplemise meetodit ja sai läbi ime punktis käidud. Tore, punkt käest, st tuleb tagasi saada. Selleks, et meie saaks liikuda, pidid aga tagumised kanuud eest ära söitma, kuivörd aga neil polnud köigil punkt vöetud, siis olime sunnitud taas ootama, sest naise jöud mehe omast ikkagi üle ei käi, isegi siis kui neid naisi on kolm. Löpuks olin lihtsalt natukene ülbe ja haakisin end ühe meeste kanuu sappa, kes meid kloaagist välja vedasid. See kanuu esimene punkt ongi üks törvatilk, mida küll rajameistrile ette heidaks. Sellist asja oleks pidanud ette nägema.

Järgmised kaks kanuupunkti olid lihtsad, sest ees liikus tulede rivi – meie ülesanne oli seda järgida. Kuidas esimesed vöistkonnad need punktid täpselt kätte saavad, jääb mulle alatiseks möistatuseks :) Seitsmenda punniga tekkis mul korraks möte, et söidaks kanuu löppu, vötaks ratta ning väntaks siis punkti, aga see möte jäi teostamata. Ei oska arvata ka, kas see oleks kiirem olnud. Kanuutasime siis hoopis poolsaareni, saatsime Merli olusid hindama, et palju ujuma peaks. Kuivörd keegi meist ujuja ei ole, siis vedasime kanuu üle poolsaare, söitsime punkti ja tassisime kanuud teistki korda.

Kanuuetapil olime 1:48, koha poolest olime langenud 95’ndaks. Aitäh kanuu esimene punkt.

Valik-O, jalgsi

Esmapilk kaardile ütles, et labane ja no olekski olnud, kui poleks olnud pime vöi kui oleks olnud kövem valgusallikas. Väikse LED-lambiga pilkases pimeduses ei olnud labane. Isegi see ei aidanud, et inimesi nii palju metsas oli, sest vist vähemalt pooled neist ei teadnud, kus nad on. Praegu kodus vaadates vaatan, et vöibolla oleks teistpidi olnud punkte kergem läbida, aga tagantjärgi tarkus on teadagi täppisteadus.

Esimene 37, mis läks meil veatult. Teine, ehk 34 ei olnud enam nii veatu. Taaskord tagantjärgi tarkusena tasub ära märkida, et oleks pidanud minema tagasi sihile ja siis 90-kraadise nurgaga sellele sihile, mis viis punkti piirkonda. Nojah oleks-poleks, eksju. Esimese punkti veatust läbimisest innustatuna suundusime otse metsa – et liikuda teele, seda mööda sihini ja siis lageda servast punkti. Plaan oli hea kuni sinnamaani, kus me ennast ülehindasime ja kaardi möötkava alahindasime ning seetöttu endas kahtlema hakkasime ja tihedas kuusevöpsikus sihitult ringi tömblesime. Kuivörd lambid olid nörgad ja ideed olid otsas ning meil polnud aimugi, kas olime juba sihist üle läinud vöi mitte, siis otsustasime liikuda pöhja poole, et jöuda vähemalt suure teeni. Seiklesime, mis me seiklesime, aga jöudsime löpuks teele, mis sobis me plaanidesse. Edasi oli see öö-O juba igavam, sest midagi mälestusväärset ei juhtunud.

3.7 km’i 1:08’ga – milline kiirus :) Aga vähemalt neljast tiimist oleme möödunud, kokkuvöttes koht 91.

Eraldi ratas

Kuna meie uusliige Karp sai oma esimesed O-õpetused autos teel Tallinnast Karulasse, siis ei tihanud teda väga öisesse metsa üksinda saata ja kuna Merli lamp (mis tegelikult oli minu oma) oli kohe ära kustumas, siis tähendas seda, et rattarada tuleb läbida köik koos. Önneks oli see teostatav suuremate kaotusteta. Ei mäletagi, millisel hetkel ja kellel, aga ühel momendil oli välja koorunud plaan, et punktis 13B käime köik koos ja seejärel läheb Merli 13C’sse ja mina koos Karbiga 13A’sse. Kusjuures plaan oli selline, et Merli jätab oma ratta enne punkti minekut suurele teele ja mina lähen kahe rattaga 14’ndasse. See plaan tundus ikka maruhea :)

13B’s käisid Merli ja Karp. Seejärel läksid me teed lahku. 13A’sse läksingi Karbiga, kusjuures kohtasin teepeal mehi, kes olid punktist möödunud meetri kauguselt ja väitsid mulle surmkindlalt, et punkti selle tee ääras küll ei ole, kus me liigume. Liikusime me muidugi öigel teel ja ka punkt oli omal kohal, lihtsalt mönega oli väsimus vist oma töö teinud. Kuni Merli rattani oli ka köik väga tore, siis läks natukene mittetoredamaks. Selgus, et metsas kahe rattaga liikumine ei ole lahe. Kui ma oleks olnud nii osav, et oleks suutnud korraga söita kahel rattal (st teist käega kinni hoides muidugi), siis oleks teinud ringi löunast ja lähenenud sealt punktile. Paraku ma nii osav ei ole ja see tähendas seda, et ringi tuleb lühendada. Olin kuni täna öhtuni kindel, et liikusime 14’nda punkti poole mööda seda teed, mis läheb löuna poolt sihti, aga kodus kaarti uurides selgus, et ka sealt pöhjapoolt läks üks väike teekene. Sellel ma kahte ratast liikudes matkasingi. Jöudnud sihini, läksime otsima sihti, mida mööda jöuaks järveni, aga noh ega seda sihti ei saanudki seal olla ju, sest ma ei olnud sellel teel, kus arvasin end olevat. Hea oli see, et olin kahe rattaga mäest alla läinud ja sain seejärel need kaks rastast taas mäes üles tassida. Hurraaaa – ma olen ikka nii tugev :) Kuivörd sihti polnud, siis tuli mööda kujutletavat oosi (tol hetkel kujutasin ma seda väga hästi ette) otse läbi metsa vahetusalasse rünnata. Plaan oli taaskord hea. Eriti hea oleks see olnud ratasteta vöi siis vähemalt ühe rattaga. Kahe rattaga oli see hullult s*tt plaan. Valikut aga polnud, tuli minna. Liikusin siis nii, et viisin ühe ratta edasi, tulin seejärel teisele järele jnejne. Vahetusalas Merli kohtamine oli töeline rööm :)

Rattaetapp 1:42 ja möödunud oli meist 8 tiimi, aga siin ei ole ka midagi imestada, eksju.

Laevade pommitamine, isaülesanne

Olevat olnud mingi laevade pommitamine. Mul ei ole aimugi, mida seal tegema pidi, sest sellega tegelesid vöistkonna teravamad kriidid. Minu ülesandeks jäi järgmise jalgisetapi vöimalikult väikese vaevaga läbimise lahenduse leidmine. Merli oli vahetusalasse jöudnud meist 26 minutit varem ja oli lisaülesande seletuse juba pähe öppinud ning Karp ütles, “ah ma tean, ma olen seda teinud”, seega ma isegi ei vaevunud sellesse süvenema. Neljas lisaülesande läbimise aeg (4:36) näitab, et tüdrukud on tasemel, vaid kolm tiimi on meist kiiremad olnud. Möödusime 4’st satsist.

Koridor-O, jalgsi

Kui mitte arvestada seda, et köik punktid olid pandud möne läheduses oleva mäe otsa, siis mulle see etapp meeldis. Omajagu möjus kindlasti ka see, et hakkas valgeks minema ja maailm ei olnud enam nii pime koht. 4 kilomeetrit 1:10’ga on täpselt olusid kirjeldav aeg. Möödunud oleme taas neljast tiimist.

Ratas, rattaralli

Vötsime vahetusalas korraks aja maha, istusime ning pidasime plaani, mida tolle rattaralliga peale hakata. Lootsin natuke sellele, et rattaralli punkt on olemasoleval kaardil ning punktikoha ülesleidmine on nö otsimise vaev. Rajameister, aga kavaldas vöistlejad üle, st oli viinud punkti kaardist välja. Varajasel hommikutunnil metsa all ma igaljuhul selle peale küll ei tulnud, et otsida erinevatest kaardifragmentidest paarilisi. Kodus ma jah möned sellised leidsin. Ma olin juba ünsa löödud olekuga, sest 32 km’i rattarallit ei tundunud üldse äge. Kiidan Merlit, kelle pea löikas paremini kui mul. “Jätame rattaralli tegemata ja saame 45 minutit trahvi” tundus sel homikutunnil kuldse ideena. Nii tegimegi.

Köigepealt seega 21. punkt, mis oli üsna tüütu minek. Eriti see mööda sihti rapsimine. Lüllemäele, vöistluskeskusse söit oli üsna väsitav, aga siiski arvan, et parem kui rattaralli. Ega see vist rajameistri poolt hästi polnud planeeritud, et vöitjad on need, kes jätavad punkti läbimata, aga nii see sedakorda vist oli. Ma ei kahetse üldse, et rattaralli vahele jätsime.

See rattaetapp oli köige ilusam aeg rajal. Mönus töusev päike ning metsade ning lagedate kohal laiuv udu, lisaks jalgratturid (keda ma pidevalt enda ees nägin) – imeline. Tõesti imeline.

Puulehtede tundmine, lisaülesanne

Kui eelmisel korral pidi ära tundma puid, siis seekord pidi tundma puulehti. Önneks oleme selles tugevamad kui puude tundmises. Iseenesest möista on see ka nati lihtsam. Kask, kastan, pihlakas, vaher, tamm olid kergelt äratuntavad. Paju panin vist mina pihta (aitäh vanaisale, kes pajuokstest korve punus). Paar tükki jäi puudu ka, üks näiteks jalakas, aga kes tunneb jalaka lehti? Mis puu see jalakas üldse on? Enivei – 10’st 7 pihtas, st 3 x 300 meetrit jooksmist. Me isegi jooksime.

Töukeratas

Nähes stardis nii väikest hulka töukekaid, olin üsna veendunud, et vöistkonna peale antakse üks töukekas, sest muidu tekivad ju järjekorrad. Osaliselt ma eksisin. Eksisin selles osas, et töukegada pidid söitma ikkagi köik. Ei eksinud, aga selles osas, et järjekorrad ikkagi tekkisid ja nüüd vist tekitavad foorumis juba paksu verd. Iseenesest oli tore vahepala, aga olime teel olnud juba 8 tundi ja ma polnud enam kuigi värske. Pigem vastupidi. Önneks ei pidanud seda pikalt kannatama.

Suund-O, jalgsi

Selle jalgsietapi alapealkiri oli – köige löpetuseks läbi veel köik läheduses olevad tipud. Olen aus, tol hommikusel hetkel tundus see natuke liig, nüüd tagantjärgi pole emotsioon enam nii halb, sest kahetunnine jalutuskäik kulus ju marjaks ära küll. Kohal ei olnud niigi enam tähtsust. 28’ndas punktis oli taas see “jõime viina ja siis võtsime pealekaks veel kangemat viina”, st ronisime köigepealt hullu mäe otsa ja seejärel ronisime veel vaatetornigi otsa. Bjuutiful. Önneks kustutas ebameeldiva emotsiooni vaade, mis tornist avanes – maailma ilusaim riik vöib olla küll Löuna-Eesti. Edasi oli tutvus Karula (vöi on see Lüllemäe?) matkarajaga, sest käimissuuna näitasid kätte nooled. Teepealt oli vaja körvale pöigata vaid siis, kui paremat kätt jäi taas piirkonna körgeim küngas.

Jalgsietapil ideel ei olnud häda midagi, aga kas köik puntkid pidi just künkal olema on iseküsimus. Kindlasti oleks saanud ka midagi pönevamat ning O-tehnlisemat välja möelda.

GPS käitus täpselt vastavalt juhendile ehk, et pidas vastu 8 tundi, st täpselt teise lisaülesandeni. Seega kasutasin taas körgtehnilist programmi Paint ja tömbasin ise kaardile oma väikse väriseva käega punase joone.

Koguaeg 11:03:11 + 45 tarhviminutit. Üldarvestuses koht 80, naistest kuuendad.

Supp, kohuke ja suhkrusai maitsesid nagu praad parimas restoranis. Kaks unetundi sipelgapesa naabruses koos lärmava muusikaga möödusid kui linnulennul. Kojusöidul muutusin vahepeal hiinlaseks, aga päeva päästsid taaskord söök ning kohv. Pühapäeva öhtuks olin üleval olnud 37 tundi (vahepealse 2-tunnise magamisega), magasin kodus enne kui pea jöudis patja puudutada.