Möödunud neljapäeva päevak oli ehe näide sellest, miks Pöhja-Eesti o-söbrad mägedes joosta ei suuda. Kehra reljeefikaart näeks välja peaaegu nagu valge A4, sest reljeefi lihtsalt pole. On vaid suur hulk valget ja mitte väga valget metsa, ristkülikukujuline sihtidevörgustik ja prots kraave ning soid. Margusele tuleb tunnustust avaldada, sest arvestades suht nörka materjali, oli päris tore o-elamus kokku sepistatud. Arvestades olusid, eks :)

Mu erilised lemmikud olid punktivahed 4-5 ja 5-6, sest sellist otseminekut pole B-klassilt ammu nöutud. Arvestades minu vähest sinasöprust kompassiga, siis arvan, et Margus tegi seda meelega :) Aga ma sain hakkama! Neljandale läksin lausa nii veidralt täpselt peale, et ennast pani ka muigama. Ma ausöna ei tea kuidas ma seda tegin. Viiendasse minnes suutsin väheke liiga paremale ära kalduda, aga tegin seda nats ka meelega, sest paremale kaldumine tundus parem variant kui vasakule, sest vasakul oli ilmselgelt liiga palju teid. Kusjuures seal 4.-5. punkti vahel olid eriti ilusad ja suured mustikad, maitsesid väga head.

Löpp oli mönus. Isegi viimasest punktist finišisse viitsisin spurtida, polegi ammu selles kategoorias kiireim olnud.

Klassivöit tuli endalegi üllatuseks, sest ma ju vahepeal matkasin ja söin mustikaid, aga ma ei kurda. Hea on minna metsa pisikese eelarvamusega, et siis meeldivalt üllatuda :) Tubli töö, Margus.