Eilse päevaku tulemuse völgnen Triinale, sest kui ma poleks ta selga pidevalt enda ees vilkumas näinud, siis poleks ma ilmselt viitsinud nii palju lipata. Olgugi, et sain Triinast mööda teel neljandasse punni, siis kaheksandasse minnes unustasin taas kompassi vaatamise. Triina seda viga ei teinud ja loomulikult sai ta sellega mu’st mööda. Edasi oli mul pidevalt ees pasitmas vanakooli TON’i o-dressi selg, ilmselgelt oli mul ju vaja Triina kätte saada. Löpuks önnestus kah :) Aga ma ei olnud kade ka pärast löpetamist “jänest” tänamast, sest minu vead jäid tänu tema vigadele tegemata, välja arvatud siis see viga kaheksandaga, aga seal olin ma veel ka Triinast eespool.

Tegelikult sain ma Triinale järgi pmst 15.-16. punktis, aga mööda minna küll kohe ei jaksanud. Pidin natukene puhkama. Ma teadsin küll, et kui on mingi väiksem töusunukk vms, et vot siis tuleb “rünnata”, aga kui püssirohtu ei ole, siis püssirohtu ei ole. Lootsin viimasele punktile ja finišiliinile. Lühidalt kokkuvöttes – joppas!

Nagu eelmiselgi aastal oli Andineemes (päevaku kohanimi oli küll millegipärast Leetse) väga mönus rada. Töesti mönus noh. Piisavalt lühikesi etappe, piisavalt teejooksu, piisavalt otsejooksu ja piisavalt ka teevalikuid. Polnud üldse paha.

Erinevalt eelmise nädala neljapäevakust, mis oli üks paras lapselalin, oli selle korra päevak väga korralik o-mönu. Rohkem selliseid päevakuid!