Ära tegin :) Ja tegin nati kiiremini, kui olin arvanud.

Arvasin sihtivat kuskil 5:30 aega, aga sain 20 minutit kiiremini. Jooksin kuni 36’nda kilomeetripostini, sealt edasi tegin kilomeetri köndimist ning siis juba peaaegu löpuni, kui mitte arvestada neid meeletuid töususid Paksu Magareta ja Kaarli kiriku juures. Krampe polnud ja pölved ei valutanud. Ootasin hullemat kogemust, kui see tegelikult oli.

Alustatagu algusest. Nii närvis nagu eile enne maratoni pole ammu olnud, täitsa naljakas kohe. Ma tean, miks mulle rahvajooksud tegelikult ei meeldi, sest massis on vöimatu oma tempot hoida – nii ka eile. Ilmselgelt läks tempo minu jaoks alguses nati kiireks, proovisin, mis ma proovisin, aga kuidagi ei önnestunud tempot alla pressida. Koos tempoga läks körgeks ka pulss ja see körge pulss jäi mu jaoks müstiliseks kuni löpuni. 5 tundi (ja natuke peale) keskmise pulsiga 168 on ikka päris hirmuäratav number. Täiesti veider, ma ei saa siiamaani täpselt aru, kuidas see vöimalik oli – aga näete oli :) Trenni tehes on mu pulss ca 150 ja see on vägagi mugav pulss, 160 on müstika.

Minigl hetkel mötlesin, et tühja sellest pulsist ja tühja sellest tempost, jooksen nii, et oleks mugav. Enamiku ajast oli ka. Esimese 10 km’i läbisin 1:09:41 – arvasingi umbes niimoodi jooksvat. Esimese ringi lootsin löpetada ca 2:20-2:22, aga läks viis minutit kauem, ehk 2:27:29. Arvasin, et teine ring on tüütum kui esimene vöi noh vähemalt räägiti, et too teisele ringile minek on psühholoogiliselt raske jnejne – minu jaoks ei olnud. Teine ring oli parem, sest ma teadsin täpselt, kus on joogipunktid, kust-kuhu keerata tuleb jms. Hästi suur abi oli ka Danist ja Inksist, kes mu’ga kogu teise ringi kaasa söitsid. Isegi pulss oli mul nendega koos kulgedes madalam, kui üksi rassides. Juttu rääkida oli ka hea, sest nii möödustid kilomeetrid tunduvalt kiiremini. Olin endale seadnud eesmärgiks, et pean 32 km’i läbima 4-tunniga, st mul jääb teoorias viimase 10 km’i läbimiseks 2 tundi. Et noh selle könnin ma ikka läbi. Tegelikult jöudsin 30. peale 3:33:42’ga. 32 km’i tuli umbes 3:50, st aega oli. Siit muidugi on hea arvutada viimase 10 km’i aeg – 1:18. Minu kohta polegi köige hullem saavutus, eriti kui arvestada, et 32 km’i oli seljataga. Eniveis 32’st edasi oli plaan joosta kilomeetri haaval, et kaua jaksu on. Oli kuni 36ndani ja siis ei tulnud ka mingit seina ette, vaid lihtsalt tüütuks muutus see jooksmine ja mingi muu liigutuse, kui jooksusamm tegemine tundus NII mönus. Köndisin siis kilomeetri ja jätkasin jooksmise imiteerimist. Enam-vähem kuni selle hirmsa vanalinna töusuni jooksingi. Muidu vöibolla ei olegi tegemist nii hirmsa töusuga, aga 40ndal kilomeetril oli tegemist ikka SUURE mäega. Järgmise nörkusehetke lubasin endale Kaarli kiriku töusul, mis oli jälle palju järsem kui tavalistel päevadel. Samas löpp Vabaduse Väljakule, mäest alla, oli täielik naudin. Emotsiooni nagu polnudki ja pole siiani. Tehtud on tehtud on tehtud.

Maratoni vöitja jöudis mulle järgi oma 40ndal kilomeetril, teine pisut hiljem ja Loskutov kuskil seal Hotell Meriton Tallinn (vöi mis ta nimi ongi) juures, ka kolmas neegersportlane jöudis mus’t mööduda, seega esimese ringi löpetasin viiendana :D
10 km’i liidrid said mu kätte seal Tornide Väljaku pargi körval, pisut enne Balti Jaama. Löpetasin kuuenda naisena (10 km’i arvestuses).

Oleks siis, et täna on puujalad, aga ei ole ju, sest puujalad ei valutaks. Mu tänane köndimine on ünsa koomiline vaatepilt. Ma ütleks, et eilne päev oli vörreldes tänasega lausa lust ja lillepidu – tänane on paras valu ja vaev. Öösel magaminegi oli vaevarikas, sest enda keeramine oli valus. Pölved, mille pärast ma köige rohkem kartsin on täitsa OK, neil pole viga midagi – viga aga on reiepealse lihastes (anatoomilised teadmised mul puuduvad, eksju) ja parema jala hüppeliigeses, mis pörguvalu teeb. Öhtul pean vist külma vee vanni jalgadele tegema, ehk on abiks.

Ma ei ole küll kindel, kas ma enam maratoni viitsin etta vötta, aga never say never. Üldiselt on maratoni läbimiseks vaja meeletut tahtejöudu ja eesmärgi täitimise tahet, natuke füüsist ning edasi on juba motivatsiooni küsimus. Juhul kui (märkate, kui!!!) ma ise järgmisel aastal maratoni ei jookse, siis lähen kindlalt kaasa elama, sest need möningad ergutussönad, mis rajal vööraste kaasaelajate poolt hüütakse on nii jöudu andvad. Päriselt :)

Ah-jaa tulemused.