10 päeva on tänase päeva ja marotoni vahele jäänud – köik need päevad pole sporditegemine eriti möttessegi tulnud. Elu spordita on täitsa tore, samas veel toredam on elu spordiga. Tänaseks on valu teinud hüppeliiges peaaegu hea, paraku jooksusamme ta veel vist välja ei kannataks, st rattasöit oli ideaalne lahendus. Olgugi, et söber sügis on toonud meil kontorisse hulga nuuskamist ja aevastamist (sh ka mina muidugi), siis olin täna ikkagi otsusekindel ning ajasin riided selga ja lükkasin ratta tänavale. Üldse ei kahetse – 24 kilomeetrit, keskmise kiirusega 19,3 km/h ei ole küll mingi eriline trenn, aga liigutamise möttes sobib küll.

ca 5 päeva pärast maratoni hoidusin üldse pikemaid käike ette vötmast, nädalavahetuse 2-tunnised jalutuskäigud seenemetsas olid esimesed pikemad jalutuskäigud. Proovisin tegelikult ka eelmisel esmaspäeval, st päev pärast maratoni, poes käia, sest on ju teada, et kohe pärast suurt pingutust peaks ennast nats liigutama (kasvöi jalutuskäik), sest muidu jäävad jalad ikka väga kangeks. Noh, mul nad tegelikult olid juba kanged. Mu eelmise nädala esmaspäevane jalutuskäik vöis körvaltvaatajale üsna humoorikas tunduda, sest kakerdasin nagu kergelt svipsis naisterahvas Kopli vahel ringi. Hüppeliiges tegi valu, st lonkasin ja lihased olid nii kanged, et köndisin nagu mömmi, sealjuures ei lukustunud jalg/pölv alati korralikult ära ja seetöttu tegin aegajalt veidraid liigutusi, et mitte tasakaalu kaotada. Umbes midagi sellist nagu siin videos – alati ei saanud päris kindel olla kuidas ja kas üldse tasub jalga maha panna. Te ei käi tavaliselt nii vöi? :) Samas, siin Koplis, ei pööragi keegi sellisele kakerdavale tüübile üleliia suurt tähelepanu – see on liiga tavaline :) Ainuke erinevus on see, et mu nägu mu teada ei olnud niimoodi paistes nagu neil kakerdavatel naisterahvastel tihtipeale kipub olema.

Juhuks kui keegi satub siia guugeldades sönaga “maraton” “maratoni ettevalmistus” vöi midagi muud sellist, siis vöin paar tähelepanekut kirja panna küll. Kui tark vöib ühe maratoni kogemusega jooksja jutt olla on juba teie enda otsustada.

* internet on imeline, st internet on täis vihjeid maratoniks treenimise infot, seda nii poole aastase ettevalmistuse kohta, kui ka nädala vöi päeva-paari tegevusplaani kohta. Samuti on hulgim infot, selle kohta, mida süüa ja juua – jällegi nii enne maratoni, maratoni hommikul kui ka maratoni ajal. Infot on meeletult – oska seda kasutada ja ära arva, et “ah, mul seda niikuinii vaja ei lähe, teen tunde pealt”. Ei tee muide, sest see info selles salapärases internetis on täiesti töene.

* maratoni läbimine on peas kinni – see on lause, mis tundus mulle enne maratoni läbimist täiesti absurdsena – mismöttes peas? Jalgades ikka ju :) Tegelikult muidugi on oluline see, et mootor sees ikka natukene töötaks, aga üldiselt tuleb lisaks füüsilisele ettevalmistusele valmistada ette end ka psüühiliselt. Seesama info läbitöötamine ja möttega lugemine ning sellest aru saamine ja ka uskumine on maruoluline. Peab ette teadma, et 42 km’i on maruraske ja töenäoliselt hakkabki maruraske. Nagu Eduard kirjutab, siis maraton ei ole lihtsalt 2×21, sest mingil hetkel ei ole kilomeetrid enam üldse olulised, oluline on see, et finiš jöuab lähemale :) See köik nüüd muidugi ei olnud siia kirjutatud hirmutamiseks, vaid vastupidi julgustuses – jah, on raske, aga see raskus on vägagi ületatav.

* joo-joo-joo – ausalt, joo juba esimesest joogipunktist alates – algul vähem ja pärast rohkem. Mina eelistasin alguses vaid jöujooki ning hiljem siis jöujook ja vesi, aga eks see igaühe maitseasi rohkem ole. Jöujoogis on lihtsalt veist rohkem vajalikke aineid kui puhtas vees. Mina isiklikult ei söönud eriti midagi terve maratoni jooksul, sest mu köht oli lihtsalt täis, aga ära lase köhul tühjaks minna, st söö! Ah-jaa, märgin siis juba selle ka ära, et ka geeli peale tuleb juua – mul nimelt on üks tuttav, kes seda ei teinud, st pani lihtsalt geeli pintslisse ja sörkis edasi – maratoni viimased 10 km’i ta köndis, sest krambid ei lasknud joosta.

* jookse ühtlase tempoga – ka see info, et esimesel maratonipoolel liiga kiire tempo tulemusena vöidetud kilomeetrid kaotad teisel maratonipoolel kolinaga. OK, mina ei ole hea näide, sest minumeelest jooksin ma koguaeg kiiremini kui ma trennis jooksen, aga ilmselt mul lihtsalt vedas ja olgem ausad, mu tempo on nii madal, et pikemate jalgadega mehed ilmselt jalutaks niisama käed taskus mu’ga kaasa :)  Üldiselt, ma ei leia enam maratoni kodulehelt seda protokolli, kus olid ära toodud ka keskmised kilomeetri ajad iga kümne km’i tagant, aga sealt oli hästi näha, et nii mönigi minust tagapool löpetanud jooksja oli esimesel 10-kilomeetril näidanud kilomeetriaegasid 6:00 ja 6:15 – kokkuvöttes on aga kesmine kilomeetri läbimise aeg tulnud 7:30-7:45, st korralik kinnijooksmine. Olgu märgitud, et minu keskmine kilomeetri aeg oli 7:18, esimesel kümnel vist kui ma öigesti mäletan 6:59, 20 km’i keskmine km’i aeg ca 7:07-7:10, 30’l ei mäleta – st siiski enam-vähem ühtlane tempo.

* naudi jooksu – siinkohal mul ei olegi muud öelda, kui lihtsalt naudi – ära mötle, et on rakse, mötle, et sa jooksed maratoni ära. Möelge – maratoni!!! Ja tänan veelkord Dani ja Inksi, kes mind teisel ringil saatsid – teieta oleks mu jooks olnud kordades raskem. Ma nautisin.

Paarile tuttavale, kes on mägedes käinud vördlesin maratoni mägedes käiguga. Tollel hetkel kui seal mägedes rassida ja käia 10-sammu haaval ning siis jälle käimiskeppidel ähkida, et jälle 10-sammu käia, vot tollel hetkel on ikka sigaraske ja peab end sundima, st tahtejöudu peab olema. Sama on maratoniga – tahtejöud loeb! Köllab klišeelikult, aga you can do it!

Kogu seda juttu nüüd muidugi tuleb lugeda selle arvestusega, et ma olen läbinud vaid ühe maratoni.

Püha püss, küll sai pikk jutt. Ehk ei ole s*tt jutt.