Kuna Merli on Soomes ja hullude jooksjatega, nagu Inks ja Anneli ma ühte tiimi kuidagi ei klapi ning teist aastat järjest rogainist loobuda kah nagu ei tahaks, siis seekord pidin välja kannatama Kellaklubi muttide seltskonda vöi pidid nemad minu seltskonda taluma, kes seda enam oskab öelda. Üleüldse seati minu vöistkonda vötmisele tingimus, et joosta ei tohi. Kuivörd mina olin nöus mitte jooksma, siis seadsin omakorda tingimuse, et seeni korjata ei tohi, sest 180 krooni eest seeni korjata oleks pisut narr. Tagantjärgi vöib tödeda, et me mölemad pidasime oma lubadustest enam-vähem kinni – vaid paaril korral pidin seeneliste pihta köva häält tegema, et nad püstipäi kukekatest mööda könniks ja mina seevastu hoidusin jooksmisest, küll aga sundisin neid kiiremini köndima. Merliga nimetame me seda tempokaks könniks. Firmakas.

Igaljuhul. Need Kellaklubi mutid on ühed uimerdised, sest selleks hetkeks kui meie vöistluskeskusse jöudsime oli start juba antud, öigupoolest just sel hetkel antigi. Meie stardimaterjalide väljavötmine, vetsu otsimine, poseerimine jms vöttis aega umbes 15 minutit, st andsime konkurentidele veerand tundi händikäppi. Meistrid vöivad :)

Kuivörd tiimikaaslased mul eriti jalgu märjaks ei taht teha ja peamine oli matkamine metsas, mitte soos rapsimine, siis läks käiku kaardi alumine osa, sest see tundus pisut meeldivam. Kogutavad punktid ei omanud tähtsust. Möötsin silma järgi mingi umbes ringi ära ja jätsin sisse ka körvalepöigeteks ning selleks, et löpus oleks ruumi ja aega punkte juurde vötta vöi ära jätta.

Nii esimesel kahel-kolmel tunnil metsas midagi erilist ei toimunudki. Punkti 36 näiteks planeerisin sisse käigult, tundus selline tore minemine. Tunne ei petnud. 56’ndas kohtasime klubikaaslasi Mercuryst, kes sihtisid kohta esikolmikus. Tol hetkel kui meie olime önnelikud oma kogutud 35. punkti üle, oli neil prouadel koos juba 60 punkti. Tasemevahe vist. Igaljuhul ajasime prouad nii segadusse, et punkti nr 44 jöudsime meie jalutades enne, kui meistersportlased joostes. Minu aasta vöit Inksi üle on vist saavutatud :)

44-33 etapp oli meil omavahel köige rohkem poleemikat tekitanud etapp. Kuivörd prouad Kellaklubist ei tahtnud ikka veel oma jalgu märjaks teha, siis oli teekonna valimine päris keerukas. Tagantjärgi tarkusena vöib öeda, et oleks pidanud oma jalad ikka pisut märjaks tegema ja proovima pisut otsemat teed punktini minna. Selle asemel aga saime köndida mööda imeilusat pölluäärt. Pilt oli maaililine. Paraku rikkus pildi ära sinna juurde kuulunud s*tahais – tegemist oli ikka eriliselt vänge sönnikupölluga.

Teel 33ndasse hakkas mul pölv ühtäkki valutama. Polnud selline terav valu, et oleks pidanud köndimise pooleli jätma, aga maruvastik oli ikka. Valu oli selline veider, pölve välisküljelt oleks nagu midagi kiskunud ja veresooned oleks nagu kokkusurutud. Siiamaani on see tunne, ei oska kuidagi sellest lahti saada. Nöuandeid?

Sealt edasi oligi mul üks suur lonkamise rada, aga kuivörd tempo oli meil piisavalt aegalne, siis ei näinud ma pöhjust ka katkestamiseks. Matkata vöin ka poollombakana. Taevaskoja bussipeatuses jalgu kölgutades, kogutud punkte kokku arvutades ja kellalt järelejäänud aega arvutades tegime Edaga kiire salaplaani, et kokku vöiks ikka saada 50 punni ja selle jaoks tuleb minna ka 28ndasse. 21-20-27 on juba kojumineku küsimus. Öigupoolest jäi veel 27 natukene öhku rippuma, aga löppuks sai seegi vöetud. Löpetasime piisava ajavaruga.

Kui arvestada, et Kellaklubi mutid on oma sönade kohaselt tavaliselt saanud ca 35-40 punkti, siis on 50 neile ju rekord. Arvan, et koos Merliga teedel kergelt sörkides oleksime kogunud ca 80 punni. Minu GPS näitab seekordseks läbitud teekonnaks 32 km’i. Kui numbritest veel rääkida, siis kogu jalutuskäigu keskmine pulss oli 114. Sport or what?

Köndimine on iseenesest tore, aga 8-tundi järjest köndida on igav. Rogain köndides on igav. Maruigav. Kellaklubi – ärge pikka viha pidage :) Loodan siiski järgmiselt korralt midagi enamat.

NV Kagu-Eestis