Tegin kolmapäev midagi sellist, mida ma tavaliselt ei tee, st käisin klaverikontserdil “Klaveriorkester” (kuula tutvustust). Laval oli 4 suurt klaverit, 8 pianisti, kes mängisid korraga 16-käel klaverit. Klassikaline muusika on ikka maruilus tegelikult. Vötsime piletid esimesele rödule köige äärde, st sisuliselt täpselt pianistide selja taha. Pöhjus lihtne – sealt nägi köige paremini pianistide käsi. Käte jälgimine on nimelt eriti äge, sest minule kui klaverimängukaugele inimesele jääb ikkagi arusaamatuks, kuidas on vöimalik nii kiirelt öigetele klahvidele pihta saada, sealjuures samal ajal jälgides nooti, keerates lehte ning tähele pannes veel seda, et su klaverimäng oleks kooskölas ülejäänud seitsme pianistiga – müstika :) Harjutamine teeb vist ikkagi meistriks. Lisaks käte jälgimisele oli hea jälgida ka pianistide näoilmeid – nad elavad oma tegevusele vägagi ilmekalt kaasa.

Ma tean küll, et kontserdil pildistada ei tohi, aga ma vötsin ausöna välgu maha :) Et saaksite vähemalt pildi järgi aru, millest ma räägin, siis paar pilti on siin.

Kuivörd ma klassikalisest muusikat tean ma ikkagi ülivägavähe, siis tegelikult peaks lihtsalt muusikalise elamuse möttes ehk rohkem käima sellistel kontserditel, sest muusika on lihtsalt ilus. Üldiselt ma tean küll, et see jääb ainult mötteks :)

Pisike näide sellest kuidas kölavad korraga neli klaverit.

Kui aga rääkida kiiretest kätest ja müstikast, kuidas ikkagi on vöimalik saada pihta öigetele klahvidele, siis see on üsna ilmekas näide.

Aitäh emale, kes mind kontserdile kutsus :)

ps ja siis tahtsin tervitada seda inimest, kes on siia blogisse jöudnud otsinguga “liina ;)”

Piret Habaklii