Enne eilset vutti olid päevalehtedes pealkirjad “Kas lööme puuri täis?” ja “Eesti saab täna Liechtensteini vastu suurriigi rolli nautida“. Ka jalgpallurite ning peatreeneri sönavötud olid stiilis, et Harjutame vöitmist” vöi “Liechtensteinile kaotada küll ei tahaks” vöi “Vöidame vähemalt 4:0” jnejne. Mul on küll hea meel, et eestlased suurelt ei vöitnud – tegelikult oleks vöinud Liechtenstein selle mängu isegi vöita, sest ilmselgelt ei ole Eesti veel seda masti meeskond, kes vöiks minna ka üksköik kui nörka vastast mütsiga lööma. Eile mindi ja mängiti absoluutsel äpult. Eestlastele oleks olnud valus, aga väga öiglane öppetund – enne karu laskmist karunahka ikka ei jagata vöi kuidas see vanasöna kölaski. Üks hea mäng ei tähenda veel seda, et ollakse maailma tippu kuuluv meeskond ja selgelt nörgemat vastast vöiks alahinnata.

Ainuke, millest kahju on see, et Luts palli väravasse ei toimetand vaid pörutas täie vihaga latti. Debüütmängus värav oleks olnud väga magus. Üldse mängis ta päris innukalt – kohe näha kui antakse vöimalus mängijale, kes ei ole nö mugavustsoonis ja tahab näidata, et ta koondisesse kutsumine oli öige samm. Rohkem selliseid julgeid otsusei, härra patreener.

Paraku oli eilse mänguga nii, et Vassiljevil oli natuke kehvem päev kui tavaliselt ja siis on Eesti mäng kohe laiali lagunenud. Umbes nagu Usbekistaniga enne Vassiljevi mängu sekkumist.

Jään ootama järgmist jalgpalliaastat ja trippi Itaaliasse :)