Viis päeva Soomes möödusid kui linnulennul. Peaeesmärk oli muidugi saalihoki MM, aga Soome meeldib mulle niisama ka, mis aga peamine – lund oli vähem kui siin ja see on oluline :)

Pöhimötteliselt on sellelt MM’lt kaks mängu, ms väärivad mäletamist – üks on Eesti – Tšehhi mäng ja teine grand finale ehk Soome – Rootsi.

Krdima kahju, et Eesti ei suutnud pakkuda üllatust ja vötta Tšehhilt too poolfinaali koht. Vaid 1:40 jäi puudu ja see on ikka väga lühike aeg. Miks, miks, miks? Ma olen pidanud täna vastama juba neljal-viiel korral küsimusele, et miks siis Lätile nii häbistavalt kaotati, aga see ei ole ju üldse oluline – Eesti-Tšehhi on palju olulisem. Nii vähe jäi puudu. Suurel osal meist, kes olid mängul, oli järgmine öö unetu vöi siis rahutu une ja saalihokiunenägudega. Marutüütu.

Soome – Rootsi Hartwall Arenal 13276. pealtvaatajaga on elamus, mida edasi anda on keeruline. Esiteks atmosfäär ja teiseks mäng, see mäng oli täiesti pööraselt kiire, pööraselt jöuline ja pööraselt ägä :)

Nagu kaks aastat tagasigi, on mul soomlaste üle hirmus hea meel. Möödunud korral oli tee tiitlini küll mönevörra pingelisem, aga ei hullu, lepin ka igavama lahendusega, peaasi, et vöit öige meeskonna omaks saab. Vahel kohe veab.

Korraldajate pildimaterjali MM’lt ja mu isiklik nädal (5 päeva on peaaegu nädal) Helsingis.