Vaatasin, et ma olen viimasel ajal siia kirjutanud ca nädalaste vahedega, see tuleb lihtsalt sellest, et nädala sees ei toimu mittekrdimidagi. Rutiin on nii tappev, et hirm tuleb peale. Trenni tahaks hirmsat moodi teha, aga ilm ei soosi üldse minusuguseid suusatamist mitte armastavaid rahvasportlasi. Keeldun tegelemast spordiga, mida mul mugav teha ei ole ja mis mulle ei meeldi. Jooksma läheks küll, aga ma pole nii tippsportlane, et ma rohkem kui miinus kümnega eriti öue kipuks ja hallis jooksmine pole mingi jooksmine. Samas eksju, pöhjenduse trenni mitteminemiseks leiab alati. Olen nendes pöhjenduste leidmises osav, kogemus muidugi on ka juba aastate pikkune. Üldiselt algab vist talv alles ülehomme, aga mul on praeguseks juba lumest ja külmast kö-ri-ni. Eelmisel nädalal käisin löpuks taas spinningus – hea, et vähemalt seda teha viitsin – mingigi lohutus. Ei mäleta peast, aga loodan, et meil on vöimalikult palju liigamänge pühapäeviti, sest siis saaksin käia laupäeviti MarathonSpinnis.

Noh ja siis on saalihoki, mis on muidugi tore ja puha, aga kuivörd olen ka naiskonna ohjur (uudissöna), siis aegajalt väsitab see natukene ära. Kahte asja korraga teha on ikka maruraske. Eile oli meil näiteks mäng Tartus, paraku on praegu selline aeg, kus väga paljud on töbised – nii juhtus eile ka meie treeneriga. See aga tähendas seda, et a pidin lisaks mängijale täitma ka treeneri rolli ja teate, need rollid ei ole väga ühendatavad. Ei ole vöimalik naiskonda juhendada samal ajal, kui ise pead mängima. Oleks siis, et meid oleks olnud rohkem kui 10 väljakumängijat ja oleksin saanud enda asemel vahepeal kedagi mängima panna, aga seda vöimalust ju ei olnud, sest meid oli täpselt 10+1. Jälle ikaldus. Lisaks veel see, et tegemist on naiste vöistkonnaga, mis vöib aegajalt lihtsalt kanakarjaks ära minna, sealjuures on köik jube targad. Noh ja naised on naised, mönda asja vöetakse nii isiklikult, et ma ei oskagi midagi öelda – kaptenina ja treenerina ei saa lihtsalt minema ka köndida. Kui pilgud tapaks, siis oleks ma vähemalt haavatud.

Tööl on november, detsember, jaanuar ja veebruar konkreetselt hullumaja, teen vähemalt 2 inimese tööd. Kui lisaks sellele hullumajale möne asjaga nii ülbelt ära tehakse, siis ei oska ma muud teha kui olla lihtsalt südamepöhjani hämmelduses (ja solvunud).

Köik need asjad teevad kokku ühe suure miinuse ja see koguneb ja koguneb ja koguneb. See suur hulk kogunenud miinust peab ju ükskord minust välja tulema…

Krooniks tänasele eriti säravale päevale läks kojutulles mantli lukk katki nii, et seda vähemalt homme küll selga panna ei saa. Miinus kolmeteistkümne külmakraadiga vöib jopes külm hakata. Kus ma saan mantlile uue luku lasta panna?

Nüüd sai väga BIG NO-NO postitus, aga üldiselt on mul natukene enesehaletsuse tunne ja olen kogu maailma peale pahane. Kindlasti on homme palju parem päev vöi noh vähemalt nädala löpuks.

Hea, et kodus külmikus üks ölle oli – ma olen selle ära teeninud.