Kui ma olen autota, st jala vöi ühistranspordiga, siis pole mul Scarletti vastu mitteköigevähematki – las möllab. Kui ma aga olen autoga, siis on see torm pisut vastik, eriti muidugi siis kui oleks vaja auto kuhugi ära parkida, see parkimiskoha leidmine on raskemast raskem, lausa loterii ma ütleks. Kuivörd püüan end üldiselt tülikatest situatsioonidest eemal hoida, siis püüan ka autoga söita hetkel nii vähe kui vöimalik. Nii tegin ka esimesel jõulupühal 25. detsembril ehk teisisõnu isa sünnipäeval :)

Vaja oli end toimetada päeva jooksul Koplist Rahumäele. Auto polnud eriti variant, sest ega seal Nõmmelgi nende parkimiskohtadega kiita ei ole, tramm ja buss olid variandid, aga igavad. Köige mugavam variant oli tegelikult minna koos vanema vennaga, aga ilm tundus täpselt selline, et vöiks natuke öues möllata. Kuivörd rahvasportlase pühad on väga trennivaesed ja nädal oligi möödunud mittemidagi tehes, siis oli ainuke vöimalus enda liigutamiseks suunduda Koplist Rahumäele jala. Möeldud, tehtud!

Läksin küll kodunt välja kella 3 aeg ja vöiks ju arvata, et seks ajaks on möni traktor könniteid juba puhastanud, aga vaid arvamiseks see jäigi, sest tee oli puhas vaid nende kohtade peal, kus oli tuisk lume ära puhunud. Samas eksju, see tähendas seda, et nende teiste kohtade peal, kuhu tuisk selle lume viinud oli, oli lund topelt. Harvad polnud juhused, kus sumpasin lihtsalt pölvini lumes, sealjuures tahtis tuul mind vägisi vahepeal ära viia. Hea, et seljakott vähemalt seljas oli :)

8,2 km’i läbimiseks kulus vaid 1:44, polegi köige hullem, eks? :) Kerge matka läbiviimiseks polegi vaja igaljuhul kuhugi ürgmetsa minna, piisab ka Scarletist ja lahtilükkamata könniteedest, pisikese trenniefekti annab välja küll. Vahepeal tekkis tunne nagu mägedes lumetormis olles, sest suuremate tuuleiilide puhul polnud näha la essugi – mägedes on ainult üks väike nüanss veel, seda va hapnikku on mönevörra vähem kui siin all-linnas.

Aastalöpuvöistlus saab olema, noh ütleme – naljakas.