Läheme homme töökaaslastega Kass Arturi Kinno (koduleht on mingil veidral pöhjusel paraku täiesti sisutühi) vaatama filmi “Baruto – tõlkes kaduma läinud“. Töttöelda ei oska midagi eriti oodata, aga seda ägedam ehk elamus olema saabki.

Kuivõrd läheme kohe pärast tööpäeva, siis on ilmselge, et mingil ajal lähevad köhud tühjaks, et aga öhtust kojujöudmist päris öö peale mitte jääda, siis anti korraldus omad vöikud kaasa vötta – noh, nagu klassiekskursioonil, et mahl ja pirukad kaasa. Haarasin kohe oma suurepärasest vördlusest kinni ja panin mötte liiklvele. Heili, kes mulle pidevalt igasugu väljakutseid küpsetamise näol esitab oli just ükspäev välja pakkunud üht šokolaadiküpsiste retsepti, aga millegipärast tundub mulle šokolaadiküpsiste tegemine hullu mässamisena. Korra tekkis möte teha pärmitaigna saiakesi, aga töttöelda on ka pärmitaignaga päris palju rapsimist. Küsisin nöu, mille tulemusena jöudsin nii kaugele, et otsustasin teha kohupiimaküpsiseid. Olgu tänatud internet, sest kokaraamatust ma vist retsepti otsida ei viitsiks – kiire guugeldamine teemal “kohupiimaküpsised” viis mind selle tulemuseni.

Ei saa öelda, et mässamist vähe oleks olnud, päris korralikult oli tegelikult, aga tundub, et resultaat on täitsa söödav saanud. Kuigi kuidagi veidralt pehmed on, ma nüüd ei teagi, kas küpsetasin liiga vähe vöi siis on asi selles, et kohupiim ei saagi ju päris kövaks tükiks küpseda. Küllap need ära süüakse.

Mis on mu järgmine väljakutse? :)

Ah-jaa väljakutsetest rääkides, siis ma tegin pühapäeval esimest korda pannkooke. Siiamaani on mul önnestunud elada nii, et pannkoogiteost olen osanud körvale hiilida. Kui ma muidugi mainin, et tegin pannkooke tolle Vilma pannkoogijahuga, kuhu peab lisama vaid vett ja pisut öli, siis ütlevad vilunud pannkoogimeistrid, et see pole mingi öige pannkoogitegu, aga esimeseks korraks vast kärab küll.