Käisin eelmisel nädalal kolmel spordivõistlusel, pealtvaatajana ikka.

Võrkpall on koha pealt vaadates täitsa tore ala, telekast vaadates jääb nats kuivaks. Önneks vöi kahjuks ma muidugi ei tegele kummagi vaatamisviisiga üleliia tihedalt. Võrkpalli osas siis. Kohapeal mängu jälgides on just see ümberringi toimuv huvitav jälgida, mängijate-treenerite-kohtunike ilmed jms. Jah, võrkpalli tasub koha peal vaadata :) Need poisid kusjuures on palju pikemad kui telekast tunduda vöib ja marupeenikesed on nad ka vöi noh Audentese mängijad on, kreeklased seevastu olid päris pökid.

Teine sport oli tennis, peamiselt läksin vaatama Kaia Kanepit vöi mis peamiselt, ainult Kanepi pärast ma sinna läksingi ja polnud ülse paha mäng. Önneks käisin FedCup’i vaatamas laupäeval, kui Kanepi vöitis, pühapäev vaatasin telekast ja nii  palju vöin küll öelda, et kui on variant minna vaatama koha peale, siis tasub igal juhul minna. Kui rahvusvahelisi mänge (pean silmas maailmas toimuvaid turniire) kannatab telekast vaadata küll, sest kommentaatorid on hea jutuga ja näitamise kvaliteet on hea, siis ETV’l paraku puudub vastav kogemus ja see kogemusepuudumine karjub räigelt silma ning körva. Anu Säärits vöib küll hästi kommenteerida iluuisutamist, aga tennises muutub ta ühtäkki jalgpalli kommenteerivaks markokaljuveeriks, kes pidevalt ainult statistilisi numbreid ette loeb. Päris väsitav. Kanepi muidugi on ikka äss, tennises maailma 17. (uuest nädalast juba 16.) reket olla on ikka paganama köva söna. Kuigi jäin mängu ajal mötlema, et nii körge koha saavutamiseks on ikka räiget hinda makstud – ta elu koosnebki vaid tennisest ehk tema puhul trennid, hotellid, lennukid ja turniirid ning niimoodi nädalast nädalasse. Mis elu see on? Mina spordipublikuna muidugi ei kurda :)

Ah-jaa – Eesti kirjutavat meediat esindavad ajakirjanikud (peamiselt vist kujundajad) on lollid. Ma töesti ei saa aru, miks on vaja Kanepist üles panna peaaegu alati eriti kole pilt. Mingu tehku ise sporti, lasku samal ajal kellelgi pildistada ja vaadaku ise siis kui ilusad nad välja näevad. Lollid!

Kolmas sport oli Simpel Session, ekstreemsport vist, jah? Seal tundsin ma küll end vöörkehana, esiteks olin ma seal üks vanemaid inimesi publikus ja teiseks ei saanud ma mittemidagi aru. Hea, et vähemalt emotsioone välja näitav öhtujuht oli, sest tema “Ooooh” ja “Vauuuu” olid need, mille järgi ma aru sain, et nüüd oli vist mingi päris äge trikk. Need ratturid olid muidugi päris osavad poisid, hulljulged niikuinii. See spordivöistlus on nüüd külastatud, ilmselt rohkem ma sinna ei satu. Jään traditsioonilisema spordi juurde.

Spordivöistlused said sellega läbi.

Kuna mul endal on juba kolmandat nädalat kannas/hüppeliigeses mingi imelik valu, siis olen pidanud saalihokitrennidest körvale viilima. Mitte, et ma kurdaks :) Kaks nädalat püüdsin valu trotsides spinningus käia, aga see pole ikka öige asi, kui igat oma liigutust kontrollima peab ja vahel lihtsalt valu alla neelama. Olen leidnud vähemalt enda arvates päris hea alternatiivi – jöusaalis on ju söudeergomeeter, millel söudes hüppeliiges nii palju liikuma ei pea ja saan vähemalt midagigi teha, lisaks natukene jöusaali. Noh nii palju kui ma seal oskan midagi teha :) Et, aga ainult jöusaal muutub ka igavaks, siis käisin sellel kolmapäeval pilateses. Läksin suht puhta lehena, st ma ei osanud eriti midagi sellest enne arvata, aga inimene peab ju köike proovima. Oli täitsa tore :) Ma küll väga ei armasta trenni, pärast mida pole tunnet, et nüüd tegin ühe hea ja raske trenni, aga oli midagi uut ja huvitavat. Vahepeal oli isegi raske, sest treener käskis hantlid kätte vötta, et me niisama seal tühja ei vehiks. Pöhiröhk oli köhu- ja kerelihastel. Arvasin trenni ajal, et mul on järgmisel päeval kerelihased valusad, aga kokkuvöttes väga hull ei olnudki. Tundub, et ma proovin seda asja veel :)

Novotsiis, homme läheme Kiilis Eesti meistriga vastastikku, loodan, et mu jalg hullemaks ei lähe.

Löpetuseks kordan oma soovi – talv saa otsa!