Ärkasin hommikul üles ja tegin röduukse lahti (öhutuse peale), et nats tuba öhutada. Plaan oli see möne aja pärast sulgeda, aga plaaniks see jäigi. Lahtine röduuks meenus mull öhtul kella poole 8 aeg kodu poole köndides. Kodune miljöö ei tundunud ühtäkki üldse tömbav. Hetkel on mu köök-korter-esikus meeldivalt karge talveöhk. Termomeetrit ei ole, aga ehk ongi parem, sest vahel on infopuudus önnistus. Soe pesu on väärt riietusese ning villased sokid kuluvad vägagi marjaks ära, varsti panen vist kindad ka kätte. Brr…. mulle ei meeldi see pakane. Pean silmas neid temperatuurinäite, mida ilmataat meile nii lahkelt pakub.

Ega selline hajameelsus pole mul muidugi esimene kord, aga enne pole olnud külma miinus 20 kuni miinus 11 kraadi, on olnud koguni plusskraadid.

Näen tänavatel inimesi, kes käivad tolle miinus kahekümnega mütsita. Kuidas see vöimalik on? Päriselt. Mul on mütsigagi külm, ma ei tahaks möeldagi, et peaks mütsita rohkem kui 3 minutit väljas olema. Selline toast autosse köndimine on OK, aga rohkem? Aru ma ei taipa, kas inimestel oma tervisest üldse kahju ei ole vöi on mütsiga mitteäge olla?

Tahaks ju-be-dalt juba väljas trenni teha, aga pakasega keeldun öue trenni minemast. Samas on sula-külm-sula ka suht metsas variant, sest libedaga jooksmine pole ka mingi eriline treeninglust, pigem otse vastupidi. Kord on maa külmas ja siis kärss kärnas vöi siis vastupidi… Praeguseks hetkeks olen teinud kolm välitrenni. Pole paha ju veebruari keskpaigaks? :) Önneks muidugi on olemas saalihoki, spinning ja söudeergomeeter, aga sisetingimustes sport pole kunagi olnud see, mis on öues sportimine. Ooooooootan kevadet, oooootan kuiva asfalti – mu ratas nöuab, et teda söitma viidaks. Praegu pean teda vaid hellalt paitama ja hommikut paar sooja söna poetama. Tegelikult on mul ju kaks ratast, pean neid vördselt kohtlema.

Nojah siis, ma lähen tee nüüd teed, äkki saab isegi sooja.