Selliseid numbreid näitas mu kraadiklaas hommikul enne seda kui asusin teele Kiili, et mängida üks saalihokimäng. Ja ma ei mötle siinkohal kraadiklaasi, mis näitab välistemperatuuri, möötsin ikka ome keha soojust.

Alustama pean sellest, kuidas tööl on kollektiiv päev-päevalt haigeks jäänud, kes on päris koju jäänud ja kes on vähe pooletoobisena tööl olnud. Jöudsin juba natukene röömustada, et mu tervisel pole häda midagi, las teised pöevad. Mis siin salata neid pooletoobiseid ma nüüd natukene vihkan, sest kui sa oled haige, siis tuleb end ravida ja mitte välja ronida. …mitte, et ma ise ei oleks selle reegli vastu täna eksinud, aga noh mul olid ka möjuvad pöhjused. Tulles nüüd tagasi selle tööl käimise juurde – tundsin eile päeval kella 2 aeg ühtäkki füüsiliselt, et nüüd läheb küll käest ära, selgelt oli tunda iga keharakuga, et palavik lihtsalt töuseb-töuseb-töuseb. Eriti kaua mul otsustamisega ei läinud, arvuti kinni, asjad kotti, mantel selga ja koju. Tee peal hüppasin veel apteegist ka läbi, ostsin kohe suure paki Fervexit, sest mine tea kaua seda palavikku jagub. Halb lugu oli see, et täna oli meil mäng, kuhu pidin nui neljaks kohale minema.

Mängueelne öö polnud just maailma parim öö, sest ma rohkem rullusin niisama voodis, kui magasin. Kella 4 aeg oli nii s*tt olla, et kobisin voodist välja ja tegin uue laksu Fervexit. Pärast seda uni väga mihkel taas tulema ei olnud, istusin siis nõutu näoga ja veetsin aega interneti seltsis lugedes kahe Martini, kes ratastega ümber maakera söidavad, ajaveebi.

Hommikul kraadisin end nii igaksjuhuks ja rohkem lihtsalt info möttes, et vähemalt teada, kui körge palavikuga ma tervist rikkuma lähen – 37,8 olid need numbrid. Mittemeeldiv.

Järgmine “tore” üllatus oli see, et treeneril ei läinud auto käima ja see tähendas seda, et pool mängu pidime mängima treenerita – kaheksa väljakumängijaga polnud see maailma parim lahendus, aga ega valikut polnud, tuli mängida. Mängus oli mu isiklik panus küll piinlikult väike, sest nii kasutuna pole ma end ammu platsil tundnud, isegi vastased kommenteerisid pärast, et “ja-jah, ma märkasin, et sa vaid seisid seal”. Tuleb tunnistada, et seisin jah, aga samas pakkusin teistele kaistjatele vahepeal vähemalt natukenegi puhkust. Kolme kaitsjaga on hea kui natukenegi puhata saab.

Polegi kunagi 8+1 mängijaga saalihokit mänginud ja polegi kunagi nii körge palavikuga saalihokit mänginud. Igas päevas midagi uut :)

Pärast mängu enesetunne polnud muidugi kiita, aga vähemalt saan nüüd palavikupeletamisele keskenduda. Loodaks, et see asi piirdub vaid palavikuga, igasugused köhad ja nohud mulle küll ei meeldiks.