Käisin pühapäeval vaatamas Eesti saalihoki meeste meistriliiga poolfinaali, mängisid TTÜ ja EMÜ. Mängu vilistasid Martin Tali ja Ott Järvela. Ma tallinnlasena olin tartlaste poolt, sest TTÜ meeskond ei ole kuidagi mu poolehoidu välja teeninud. Vöitis paraku TTÜ, aga ei hullu – järgmisel nv’l mängitakse Tartus ja see on nagu karukoobas, seal on Tartu hoopis teist nägu vöistkond. Loodetavasti :)

Aga ma ei tahtnud tegelikult üldse mängust kirjutada, sest paraku on Eesti Saalihoki Liidu kohtunike komisjoni juhi Ott Järevla poolt vilistatavad mängud sellised, kus harva jääb meelde see, mis toimus mängus, sest Ott tahab ise särada. Mumeelest on hea kohtuniku üks omadustest see kui kohtunik jääb platsil märkamatuks. Ott ei jää märkamatuks. Kunagi!

Mis meenub eelmise suve jalgpalli MM’i Inglise-Saksa mängust? See, et sakslased 4 väravat lõid ei ole üldse nii mälestusväärne fakt, kui see et inglased lõid värava, mida kohtunik ära ei lugenud ja sealt sai alguse mängu lagunemine. Meeles on kohtuniku kala, mitte mäng ja tulemus. Ega Ott millegi nii fataalsega eile hakkama ei saanud, aga kes vähegi on Eestis saalihokimänge käinud vaatamas teab, et kui Ott platsil vilega ringi jookseb, siis on publikule vähemalt meelelahutuse pakkuja olemas ja bullitita mäng ei löppe. Nii oli ka eile – eile oli lausa kolm bullitit. Paraku ei löödud mitte ühtki ära.

Kohtunik peab laskma mängul kulgeda, mitte igal võimalikul hetkel mängu kinni pidama. Mitte, et ta peaks jätma brutaalseid vigasid vilistamata, aga hea kohtunik tunnetab mängu alguses ära, kus on piir, mida vilistada ja mida mitte. Kehtestada tuleb end mängu alguses, mitte mängu löpus, siis kui mängijad juba resultaadist tulenevalt pisut ärritunud on ning alles siis hakata karistusi jagama paremale ja vasakule, sest mänguolukord kipub käest ära minema.

Eile oli korra hetk, mida saab näha juuresolevalt pildilt. TTÜ’l istub pingil kolm mängijat ning EMÜ’l üks, see kord ei jäänud ainsaks korraks kui mängiti neli-nelja vastu (olgu öeldud, et pildile järgnevas olukorras mängis TTÜ kolme väljakumängijaga ning EMÜ neljaga, saalihokireeglid nimelt ei luba mängida vähema kui kolme väljakumängijaga – selgituseks neile, kes lahutasid viiest TTÜ väljakul olnud mängijast kolm ja said vastuseks kaks).  Sealjuures ei olnud tegemist mängijatega, kes ei tea reegleid ja seetöttu eksivad (nii on juhtunud naiste liigas) – härra kohtunik lihtsalt segas taas end liialt mängu käiku.

Ärgu pandagu mulle pahaks, aga ma arvan, et Ott ei peaks olema kohtunike komisjoni esimees vöi kuivörd ta teoorias on ilmselt päris tugev, siis olgu see esimees, aga vilistamise vöiks ta teiste meeste teha jätta.

Mängu peategelasene peab olema mäng ise, tähtsat körvalrolli etendavad mängijad ning märkamatuks suunajaks on kohtunik.