Avasin eile oma o-hooaja Tallinna Kompassi päevakul.  Orienteerumine on tore ja puha, aga see lumepudrus jooksmine on üks paras porno. Köndisin rajal umbes sama palju, kui eelmisel aastal Pikasaare neljapäevakul vöi kui mitte nii palju, siis julgelt pool rajast köndisin küll. Ega see tegelikult polnudki nii väga köndimine, see oli rohkem üks lumes sumpamine – maruväsitav. Kui ma raja esimeses pooles veel proovisin mönes kohas hoiduda ringijooksust ja püüdsin otse pressida (ntks 6ndasse minek), siis hiljem loobusin sellest – kus vähegi vöimalik tuli ringi joosta, sest tee peal sai vähemalt mingisugustki jooksuliigutust teha. Hea, et vähemalt o-sussid ikka jalga panin, sest tossudega oleks olnud nagu seesamunegi… lehm libedal jääl (kui tsiteerida klassikuid legendaarsest Judopoiste filmist). Mu hüppeliiges sellest lume- ja jääkonarustega palistatud teel jooksmisest muidugi midagi head ei arvanud, aga ilu nöuabki ohvreid :)

Iseloomulikult Tallinna Kompassi päevakutele pakuti eile ka seda kiiksuga orienteerumist, aga intervall tundus mu jaoks natukene liig. Arvestades, et esmaspäeviti on tööpäev kella kuueni ja niigi olin pool päeva igasugu numbreid pidanud vahtima, siis ei tundunud väga ahvatlev minna metsa, et tegeleda peastarvutamisega ja kella jälgimisega. Suund-O kölas alustuseks väga hästi.

Raja kohta pole midagi halba öelda, sest nagu öeldud orienteerumine on ju tore :) Mu lemmiketapid olid 16-17-18, sest siis sai natukene joosta päris metsa all – millegipärast oli sealkandis lumi rohkem sulanud kui mujal ja seetöttu oli vöimalik joosta lumevabal pehmel pinnal – hindamatu! Teine tore sörk oli viimasest punktist finišisse, mis kestis ühtekokku 5 minutit ja ca 4 minutit sellest sai tee peal kerget sörki lasta.

Järgmiseks esmaspäevaks vöiks lund oluliselt vähem olla, siis vöiks isegi uuesti minna proovima.