Vaatan, et ma olen viimasel ajal maruvilets kirjutaja olnud. Nii ei ole ilus, püüan end  parandada. Kasvöi sellepärast, et mulle vahel meeldib vaadata, mis aasta vöi kaks tagasi samal ajal toimus ning praegusel hetkel on täitsa tühi auk ja kurb oleks ju 2014 märtsis/aprillis avastada, et ma polegi mingit märki maha jätnud. Önneks muidugi on igapäevükspilt endiselt hoos, kuid siiski – juttu on vaja. Alustan olukorra parendamisega.

Pealkiri vihjab selgelt sellele, et juttu tuleb sellest kuidas Eesti vutikoondis vöitis Urugaid 2:0, mulle on siiamaani see natukene arusaamatu. Maailmameistrivöistluste neljas vöistkond peaks mängima üksköik millisel platsil ja üksköik millistes tingimustes üle vöistkonna, kes on maailma edetabelis kuskil 80’ndate kohtade peal. 2:0 on jalgpallis kindel ja konkreetne vöit. Ei loe see, et tegemist oli söprusmänguga ja ei loe see, et plats oli köva, sest täpselt samamoodi oli see eestlastele “vaid” söprusmäng ning plats oli köva ka meie omadele. See, et väidetavalt oli köva plats meile tugevaks eeliseks ei ole ka nii väga töene, sest meie mängijad on ju ka köik välisliigades mängimas, kus väljakud on oluliselt paremad kui see, mida Lillekülal pakkuda oli – st kes tahab, see saab. Heaküll, vastased ei saanud oma kiiret söödumängu käima panna, aga MM’i neljanda satsina peaks nad suutma oludega kohaneda. Saagu üle, 2:0!

Ah-jaa, 2:0 küll, aga ei maksaks unustada selle mängu pöhitegijat – Konstantin Vassiljevit. Monsa andis selle emotsiooni köige paremini edasi – muru läks kohe roheliseks kui Vassiljev väljakule tuli. See mees on hetkel Eesti meeskona dirigent, hing ja eneseusk. Tuleb uskuda, siis on köik vöimalik. Vassiljev uskus – tuli, mängis paar minutit ja löi värava, mängis veel möned minutid ja andis resultatiivse nurgalöögi. Kunn or what?

Emotsioon oli laes, ees oli ootamas Serbia. Toosama, keda oktoobris vöörsil 1:3 vöideti. Natuke pelgasin seda, et meeskond läheb suure hurraaga peale ja Eestile lüüakse lihtsalt 3-4 väravat ära. Önneks ma eksisin. Tolle mängu pöhitegija on muidugi Pareiko, tüüp hoidis eestlaste vöidu-/viigilootust ikka mönuga üleval. Noh ja siis loomulikult ka Vassiljev, kui esimesel poolajal oli ta pisut nagu krampis, siis teisel poolajal vöttis kutt jälle ohjad enda kätte ja viis meeskonna viigini, palju ei puudunud ka vöidust (pean silmas Klavani lööki, millega vastaste vv läbi häda ära törjus). Samas muidugi palju ei puudunud ka kaotusest. Kohtunike ees tuleb ikka müts maha vötta, arutada ja taastada oma esialgne otsus (st suluseis) on abikohtuniku poolt selgroogu näitav otsus. Aitäh talle selle eest :)

Ilm sellel Serbia mängul vääriks pikematki peatumist, aga ma ei viitsi, sest öhtu on hiline ja uni tükib silma, kuid siiski – selline ilm just väga jalgpalliks loodud ei ole, kuid nii palju kui mina mäletan on eestlased sellise ilmaga tavaliselt vöitnud. Koduväljaku eelis :)

Ees ootab Itaalia, paraku Vassiljevita.

Eesti-Uruguai / Eesti-Serbia