Ma ei oska seda seletada, miks ma eile ikkagi metsa otsustasin minna, sest ilmselgelt oli liig loota, et lumi metsa alt sulanud on, sest täiesti ilmselgelt ta seda ei olnud. Ütleks, et eile oli veel halvem kui eelmisel esmaspäeval Vabaõhumuuseumis, sest kui Vabaõhumuuseumis olid vähemalt teed lumest puhtad, siis Rakus olid teed sisuliselt sama lumised kui metsaalune. Köndisin (loe: sumpasin lumes) ilmselt rohkem veel kui möödunud esmaspäeval, tüütu – s*taks tüütu. Puhas illusioon-O, st oli nagu orienteerumine ja nagu ei olnud ka…

Kaardi pealt vöib jääda väga ekslik mulje, nagu saaks mööda teid joostes hoo pealt punkte vötta – tegelikult ju ei saanud. Iga punkt tuli kätte hullu vaevaga, poole säärde lumes ukerdades. Eelmisel korral sai punktist-punkti minnes vähemalt teevariante valida, et natukenegi jooksmist imiteerida, sel korral ei tasunud proovidagi, sest märg lumepurdu oli igalpool. Hea, et vähemalt selle ukerdamise peale viimaseks ei jäänud :) Kus oleks selle häbi ots olnud.

Loodan siiralt, et järgmiseks esmaspäevaks on nädalavahetuseks lubatud kevad lumega oma töö teinud, st hävitanud. Järgmine Tarmaku-päevak on nimelt Saue Tammikus, mul polegi siiani olnud pöhjust seal kaardil joosta, nüüd ju vöiks. Teine ja hoopis pönevam ootus on aga see, et päevak formaat on “karujaht”. Sellel lehel, kus on kirjas formaadikirjeldused, karujahti lahti seletatud pole, seega ei jää muud üle, kui tuleb loota, et karu metsa lahti ei lasta :)