Arvestades, et R-P on Ilves-3, siis mötlesin tükk aega, kas ikka lähen neljapäevakule, aga soov nats metsas kvaliteetaega veeta sai vöitu ja suunasin autonina öhtul Jõelähtme poole.

Juba autos tundsin, et kuidagi maruraske on olla. Pärast stardipiiksu ei tundunud olukord üldse parem… samas kui ma juba sinna metsa olin läinud, siis niisama tagasi minna oleks ju ka tobe olnud, st otustasin raja vaikselt läbi tiksuda. Ma ei mäletagi, millal mul metsas nii raske oleks olnud, sest tõesti oli jube raske. Neljandast viiendasse punkti minnes istusin veel metsa alla maha ja võtsin jalast hüppeliigese sideme, mille ma olin jalga tõmmanud, lootes, et aitab natuke mu pisut tuikava hüppeliigesega jalal julgemalt joosta, aga see töötas hoopis vastupidiselt – joosta oli maruebamugav. Pärast seda mönusat istumist seal metsa all oli kohe parem, sai isegi nats sörkida.

Nojah, sörkisingi löpuni. Ilves-3 ei saa kerge olema, sest millegipärast on N35 naistele (jah, teen oma esimesed sammud veteranide klassis :P)jube pikad rajad tehtud.