Niisiis, tegin avastardi veteranide klassis. Üleliia edukas see just ei olnud. Tegelikult mulle jääb selgusetuks, miks pannakse N35 jooksma sama klassi, mida jooksevad N20 ja N21A. Noored veteransportlased võiks saada natuke lühemat rada joosta, tehnilist aga lühemat. Kui ma tahaks pikka joosta, siis jookseks ma N21A. Lühema raja valikuks on vaid N21B, aga see paraku on natuke liiga lihtne rada. Tahaks just vahepealset.

I päev – kõik on veel enam-vähem OK

Esimene päev oli pikkuse poolest OK, 4.6 km on täpselt sellise pikkusega rada, mida sooviksin joosta. Tollel esimesel päeval läkski pmst rahuldavalt, isegi neli minutit enne startinud Silla Heidi suudan kätte saada 9ndas punktis, peab mainima, et ta oli  muidugi viga teinud. Korra ma teda sealt üheksandast välja tulles nägin ja juba ta oligi kandade välkudes läinud. Mina lonkisin omas olematus tempos edasi. Järgmisena nägin veel ühte enne mind startinud Võru dressis daami – arvestades, et ma ei ole metsa all mingi välk, siis tundus see mulle pisut veider. Olles löpus juba mönda aega maas istudes hingeldanud, vaatasin, et löpu poole pressib ka HeidiSild, kreit saksess – st tuleb liikuda kasvöi aeglaselt, aga vigadeta :)  Tulemuse poolest oligi esimene päev kõige parem vöi noh täpselt selline, mida oodata oligi. Ah-jaa, tahaks hirmsasti teada, mis mötted sel rajameistril peas liikusid, kui ta plaanis viimasest punktist finišisse jooksu ülesmäge? Kui leebelt väljendada, siis oli see prono.

II päev – epic-epic fail

Alustama peaks muidugi sellest, et teise päeva rada oli 6 km’i, st pea poolteist kilomeetrit pikem kui esimesel päeval, kaart 1:15 000 – väga tore päev ei tundunud ees ootavat, aga tühja kah, eks siis tuli lihtsalt värkset õhku ja o-sporti nautida. Selle plaaniga starti läksingi :)

Stardist oli mönus kohe ajama panna, sest sai ju allamäge joosta. Esimese punkti poole tuterdades olin oma arvates üsnagi kaardis. Kuigi tegelikult vist päris mitte…. Kohe ma selgitan. Jõudsin ilusti punkti 31, vaatan kaarti – minu esimese punkti kõrval ilutses number 52. Krt vale koht, kuigi kõik nagu klappis. Tiirutasin veel mõnda aega seal küngastel, ise süüdistasin eiteakeda ja eiteamida – jõudsin taas tollesse pagana 31-punkti, löpuks nägin, et kaks minutit enne mind startinud Jana Kink võttis just selle punkti nr 31. Pagan, midagi oli valesti. Lappasin kaardi lahti ja kontrollisin legendi, *****-****-*** N21E ja 8 km, seda küll joosta ei tahaks. Suund stardi poole tagasi. Olin aga nii pahane iseenda peale, et unustasin kompassi vaadata, st matkasin sinna starti tagasi ikka päris tobeda ringiga, hea on, et too lage soo paistma hakkas, sest muidu oleksin ehk veel edasi läinud. Nö uue stardi tegin 20 minutit hiljem, kui mu protokolli järgne start. Panin taas ajama, fakt, et ma seda 31. juba läbinud olin, ei takistanud sellega mul uuesti viga tegemast. Ma olen ikka nii hea. Selle alguse fiaskoga oli mul igasugune motivatsioon kadunud, sörkisin tee peal niisama ja metsas astusin rahulikul sammul. Ega see risu muidugi eriti rohkemat ei vöimaldanud ka. Kulgesin ja vaatasin kaarti, et kus ma siis täpselt katkestan. Kuna 5->10 sai mööda teed natuke sörkida, siis otsustasingi just selle löikega lugeda päeva löppenuks.

Päeva positiivne noot – hea, et meil eliidiga esimene punkt sama polnud, sest ma ei oleks oma viga enne teist punkti avastanud.

III päev – jalutuskäik vössis

Inks keelas mul katkestada, sest tal ei olevat muidu kellegagi oma aegasid vörrelda. Kahtlustan, et tahtis lihtsalt ego-boosti, sest kaotan talle ju igal etapil. Lollakas! :) Samas ühel etapil önnestus mul teda vöita, sest ta tegi viga. Lihtne, eks? :)

Panin seegi kord stardist kohe ajama, aga enne seda vaatasin ikka kohe, kas vötsin oma klassi kaardi. Seekord joppas. Teel esimesse punkti ei saanud ma kompassiga üldse söbraks, kompass tahtis mind hirmsasti vales suunas vedada, st kompass ei tahtnud, vaid ise tahtsin, sest kompass teadupoolest ei tea ju poolei asju. Teine punkt oli teejooks. Kohe peale teist punkti on kaardil näha rohelise-kollase viirutusega ala. Kui ma peaks seda kuidagi siin praegu kirjeldama, siis ausöna mul jääks sönadest puudu, sest see oli räme vösa. Kole-kole-kole. Sealt läbimurdmine nöudis ikka erilist jöudu, krt nii vösane oli, et naer tuli peale. Kuivörd olin just vösa raiunud, siis ei tulnud mul neljandasse minnes möttessegi, et lähen otse – teevariant oli ainus möeldav variant. Järgmine eriti kaunis vösa oli pärast viiendat punkti – seekord kuusvöpsik. Teate neid kuusehekke, mis maanteid ääristavad? Seal oli samasugune, ainult et neid rivisid oli kümneid – püüa siis end sellest läbi närida. Kohutav. Muide, olen nüüd maikuus lumel käinud, sest seal metsa all tihedamates kohtades oli lund veel küllaga. Oi kuidas ma armastan seda talve ja eriti lund. NOT! Löpp oli juba lihtne, kusjuures see roheline, mis on etapil 8-9 oli köige paremini läbitav. Lihtsalt nii info möttes.

Ava stasin nädalavahetusel metsas, et individuaalvöistluses puudub mul igasugune sportlik viha. Mul ei ole eesmärgiks kellelegi ära tegemine või võimalikult kiire kilomeetriaja saavutamine, ma tahan nautida orienteerumist. Mul on tulemusest täiesti suva, täiesti. Teatevõistluses on asjad teisiti, seal suudan ma end sundida, sest minu tulemusest sõltub ka teiste tulemus. Veider küll, aga minus ei ole individuaalsportlast.

Kahju, et Kotkas Annelit polnud, oleks olnud ehk kellegagi ennast võrrelda. Inksiga võrdlus ei anna ju mingit objektiivset infot, sest mis ma end meistersportlasega ikka võrdlen. Anneli, anna andeks, kui ma sind nüüd alahindan :)

Kas ma juba ütlesin, et ma “armastan” jubedalt seda talve ja lund? Peipsil on veel praegugi jää peal. Ma pean seda äärmisel ebanormaalseks.

* 22. mail on Kallastel (Eesti väikseimas linnas) etendus, mille nimi on НЕНОРМАЛЪНАЯ, nägime vastava sisuga kuulutust linna keskel kuulutuste tahvlil